Nii tagakaanel
kui saatetekstis rõhutatakse pöördloolist ülesehitust, mis on kahtlemata tõsi –
algab see raamat peategelase ning teda ümbritseva tutvustusega, kirjeldatakse
finantsprobleemide süvenemist ja kuna lugeja ju ometi teab, et tegu on
kriminaalromaaniga, siis seisneb esimene osa esmalt rahulikult peategelasega
tutvumises ja siis hüplevas aimduses, kes ohver võiks olla… ning raamatu
lõpuosa jällegi kujuneb uurijate jõupingutusile kaasaelamises.
Tegemist on
sellise hea rahuliku õdusa krimilooga, võiks öelda, et muhekrimiga, kui juba
lugemisgrupis nii hääletati, kuigi, eraldiseisvalt sõna muhe ma selle
kirjeldamisel just esimese asjana ei kasutaks, aga õdusus klapiks küll – nagu
Inglismaale ja ajastule kohane figureerivad einestamised, klubis käimised,
jõukama klasside argirutiinide ja sündsuse ning viisakuse olulisus,
kaminatuled, lõõgastavad viskilonksud, teejoomised ning väljasõidud
looduskaunitesse kohtadesse ja ka väike maamajake, mil ukse ees roosid pole
siit puudu…
Esmajoones tahaks
aga kirjeldamiseks kasutada hoopis sõna metoodiline – juba algusest peale on
kõikvõimalikud kirjeldused täpsed ja detailsed nii asjade paiknemise,
kellaaegade, argirutiinide, inimeste iseloomude ja muu taolise suhtes, kõike on
piisavalt, et luua sündmuskoht, olustik, inimesed ja nende elud koos paraja
lisainfohulgaga, et lugejal ja uurijail oleks midagi, mille seast olulist välja
sõeluda, kuid fookus on selgelt juhtumil ning kõikidel väikestel üksikasjadel,
millest sõltub nii täiuslik kuritegu kui ka juhtumi edukas lahendamine, selline
muhedate ning omanäoliste karakterite eraldiseisev sära pole siin ei eesmärk
ega fenomen.
Vandesõna pahvatanud, tõusis (musta südametunnistusega inimene) äkki, valas endale kahe sõrme jagu viskit ja kõigest tilgakese-paar soodavett ning kummutas selle kurku. Alkoholi mõju avaldus kiiresti. Ta mõistus selgines. (mõrvaohver) ja tema taunivate silmade pilk hajus, eluvaade muutus jälle normaalsemaks. Juba mõistis (musta südametunnistusega inimene) , et tal ei tarvitse muretseda, minevik oli selja taha jäänud. Pealegi ei ole see vana maailm sugugi paha paik. Las ta naudib seda, kuni veel jaksab. Ja nüüd, kui talle on raha tulemas, saab ta nautida seda nagu ei kunagi varem.Ta kallas äraolevalt endale teisegi kahe sõrme jao viskit, lisas soodavett ja läks tagasi toolile kamina ees. „Mõnus rüübe, see viski,“ mõtles ta vähehaaval maitstes. Kui kipud pisut morbiidseks muutuma, siis aitab see ennast koguda. Jah, seni kuni leidub viskit, on keha alati rahul ja meeled vagurad. Imepärane jook!Samas välgatas ta teadvuses uus mõte, ta asetas klaasi lauale oma tooli kõrval. Narr! Narr, et ta üldse niisuguseid mõtteid mõtleb! Viskist ta lunastust ei leia. Kartlikult meenutas ta alkoholi teistsugust toimet. See vallandab inimeste keelepaelad.“ (lk 180-181)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar