Lembit Uustulnd “Avameri 3 : Naerukajaka nutt“, Varrak (2020)

Olla kahte tüüpi inimesi – ühed, kes leiavad, et naerukajaka häälitsus kõlab nagu naer ja teised, kelle jaoks täpselt seesama heli kostab nutu moodi. Eks siis triloogia viimases osas enam-vähem selgu, kes mis masti inimene on…

Kapten Jaak saab sooritada veel viimased osavad imeteod, ehk osavad manöövrid kapteniametis, rakendades ära nii tutvusi, kui enese juhtimise alla sattunud inimestest parima välja meelitamist. Tegelikult oli see vist juba ka läbivalt eelmistes osades, aga vanaisa (või onu, või isa?) õpetussõnad „Sina, Jaak, sunni ennast nüüd kangesti rahulikuks“ tunduvad ühed väga kasulikud õpetussõnad olevat nii fiktiivsele algajale kaptenile kui ka lugejale päriselus rakendamiseks.

Kuival maal hakkavad vaikselt aimuma selle suuremat sorti jama tagamaad. Pikisilmi oodatakse ka kapten Jaagu (ning olulist infot sisaldava filmilindi) naasmist, mis omakorda jälle kolhoosirahvast imestama paneb, et on alles tähtis sell see Jaak – saab laevaga igasugu jamadest naginal läbi ja siis veel käivad kõiksugu kõrged ametimehed tema saabumise järele pärimas..

Aga eks kolhoosnikel ole muidugi üldiselt vähe aega Jaagu üle pead murda, sest igasugu jamasid ja sekeldusi, nagu kõrgete ministeeriumiprouade-preilide sõprusvisiit ja sellega kaasnevad täiendavad kumud uutest tuultest ja salapärastest enesetappudest. Loomulikult kestab jätkuvalt ka kolhoosiesimehe ebastabiilne seisund ning mitte pole selge, kuhu asjad niiviisi välja jõuavad.

Kaukaasia muskel, kes tegelikult juba eelmises osas enesest märku andis, on nüüd asunud endast ja oma soovidest agaramalt märku andma – nõnda saab näha ka põnevust ja tagaajamist Loksatagustes Pärispea metsades, kus Volgad möirgavad, Nivad undavad ja Žigulid kimavad. Noh, kas just mitmuses, aga… Ka Kalamehe mõrsja osas läheneb selgus ja major Loogan tõmbab vaikselt otsi kokku võttes viimaks ka viimase hädavariandi kontaktnumbril ühendust ja nõnda saab lugejagi jälle mõne tegelase kohta üht-teist uut teada.

Kapten Jaak, aga veab õnneka ja nutika kangelaskuju rolli lõpuni välja ning kes teab, võib-olla ükskord juhtub ka rannakirjanduses ime ning erinevalt „Näkimadalate“ Getterist ja tolle naabripoisist või „Avamere“ Illust ja Ralarist juhtub nõnda, et ükskord saavad ka naabripoiss ja naabriplika õnnelikult kokku. Ent sellest muidugi enam ei räägita.

Nagu eelmisteski osades on ka siin raamatu vahel illustreerivaid fotosid päris kalalaevadelt ja tuleb tunnistada, et neid on ju päris huvitav vaadata. Kogu suur KGB operatsioon ja salakaubitsemiseafäär jääb muidugi mõnevõrra skemaatiliseks, aga ega see muidugi põhiteema ju polnudki, põhiline on ikka kalapüük ja kolhoosielu, ning kui tahta optimistlikumalt vaadata, siis las peategelane olla ikkagi rohkem too Jaak ja kõik muu on lihtsalt see elu nagu see õnneka inimese ümber ikka tasakaalu mõttes lainetama peab.

Tsitaadi unustasin ainult enne tagastamist välja kirjutada ja ELLUs seda ka millegipärast pole. Noh, jäägu siis see kangesti rahulikuks sundimise soovitus…