Kolhoosis on aga peainsener Kalle Karask ja püügiosakonna juhataja Olev Räim –
mõlemad nutikad sellid ja viimane, nagu selgub, ka suurepärane kõikvõimalike
varjatud andmete välja nuhkija ja osavalt ära kasutaja –, pingsalt ametis
illegaalse babiidi nimelise metalli välismaale sahkerdamise afääri
tagajärgedega ja muidu Kolhoosi asjade ajamisega, sest on vaja leida viise,
kuidas normide osas silma paista ning viise, kuidas kolhoosi
plaanimajanduslikest ressurssidest vajalikku kraami suunata, kuidas toota
kraami, mille eest kallist valuutarubla teenida jne. Endine särav ja edukas
esimees Aivar Sink aga maadleb nii vaimse ebastabiilsusega kui on ka hädas
südametervisega mitmel tasandil – Anu on läinud, elu mõte näib olevat samuti
kadunud. Küsimus, kas temast saab veel elulooma või mitte jääb lahtiseks.
Segadused
peakontoris tingivad muidugi ka pisut segadusi suhtluses kalalaevadega ja
nõnda, kuigi kapten Volmeri tubli hakkamasaamine uue rolliga on pälvinud igati
tunnustust, saadetakse välja raadiogramm, mis Roobaku meeskonnale üsnagi
nigelat valuutatasu lubab ja nõnda avaneb Jaagul veelkord võimalus selgroogu
näidata – tema poolt saadetud vastuse krõbedust rõhutatakse korduvalt. Aga see
on alles algus! Kui esimeses osas maadles Jaak ootamatult kaela sadanud
kaptenikraadi väärimisega seotud kõhklustega ning suutis end ja püüki lõpuks
enam-vähem jonksu saada, siis teises osas saab ta alles õieti hoo sisse,
rakendades veelkord endale kaela sadanud nuhtlus-peidetudvarandus tüüpi
akustiku suurepäraseid võimeid erakordse saagi püüdmiseks ja sealt omakorda
kasutades pihku jäänud väärtkala võimalusi täies mahus ära nii baaslaevalt
püügikviitungi väljakauplemiseks kui edaspidise natuurapistise vääringuna.
„Anatoli Jurjevitš,“ pöördus Volmer naljatamisi baasi ülema poole, „millega te nüüd koju lähete?“ Teise järgu kapteni nägu väljendas imestust. Ta jättis isegi leivakoorukese närimise pooleli, pühkis puru huultelt ja päris:„Jaak Aleksandrovitš, millest te räägite?“„Ma mõtlen seda eileõhtust kingituselugu.“ Karpov vaatas arusaamatuses ühe ja siis teise mehe otsa. „Millise kingituse lugu?“ päris ta.„Suure sõpruse tagatisena kinkisite eile õhtul oma reidikaatri mulle. Kuidas te nüüd koju saate? Kas viskan teid ise ära?“ jätkas Volmer võõra lollitamist. Küsivalt vaatas Karpov endist relvavenda, ajas silmad suureks ja päris sosinal:„Kuule, kaptenleitnant, kas ma tõesti kinkisin oma kaatri ära?“ Rjabuškin noogutas ja lisas:„Anatoli Jurjevitš, mitte üksi kaatri. Te lubasite baasist tuua lisaks kaks automaati ja kasti granaate.“ Teise järgu kapten vajus näost ära ja jäi murelikult otsmikku käele toetades lauda põrnitsema:„Seda ma mäletan, et me laulsime „Siin Siberis Baikali taga …“. Aga millal ma kaatri ära kinkisin, vaat see mulle küll ei meenu.“ Nukralt sügas Karpov otsmikku: „Muidugi, kaptenleitnant, kui sina ka tunnistad, küllap siis nii oli.“ Otsustavalt ajas mees end sirgu ja kuulutas paatosega: „Kui ohvitser lubas, siis ohvitser täidab – kaater on teie, Jaak Aleksandrovitš.“ (umbes 89% juures Ellus)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar