22 september, 2021

Natalja Nekramatnaja – Sinine pojeng (2021)

 

Tekstid on selles suhtes avatud, et lugejana saad valida, millises jubedusastmes sa vastutulevat tõlgendad, millise eksistentsi kujundi sa enda jaoks lood. Psühhedeelia ja psühhoanalüüs, isa ja poeg ja püha vaim. Hõrgunärvilistele.


Kas tegemist on raamatudebüüdiga või mitte (sest kes õieti on selle luuletajanime taga, äkki on tegu mõne habemega naljaga? Sveta Grigorjeva on tõlgendanud Sirbi arvustuses autorinime), on see igal juhul päris vägev teos; kolm tsüklit on pigem kolm lõtva jutustust (kust on keeruline luulenäiteid kontekstist välja rebida, eksole). Ja no muidugi see viimases tsüklis sisaldub viieleheküljeline proosaluuletus, see on juba õige … sarahkane’lik pöörasus, mille võiks dramatiseerida või midagi, surnud ruum ja sulud. Või noh, siis peaks muidugi tervele kogule leidma mingi vormi. Kontekst ja allusioon.


keda need tänavalaternad ja neoonreklaamid ikka petavad

nüüd on saabunud öö ja tegelikult oleme täielikus pimeduses

tegelikult oleme ääretu pimeduses pimeduses kui niisuguses

isegi taevas on musta värvi või ei paista teda üldse

asjade vahel puuduksid justkui seosed ja ka asjad ise justkui puuduksid


mine tea mida kõike seal pimeduses võiks sündida

inglid tantsivad põrgukrantsidega mina unistan

kustutan väljamõeldud unistuses kõik valgusallikad

ma ei näe enam millest olen olnud mõelnud

nüüd näen pimeduses und näib et räägin mingis võõras keeles

ma ei saa enam endast aru tõusen ja lähen teise tuppa

unustan et olen ikka veel pimeduses ja veerin

tänavalaternate ja neoonreklaamide valguses sõnaraamatut

tagasi tulles olen juba üles ärganud otse pimeduse sisse


aga kui nüüd pimedus meilt ka ära võtta?

mis siis üldse alles jääb?

võib mõelda et siis tuleb valgus võib mõelda et mitte midagi

(lk 47)


 


sulen akna vaatan toas ringi ja otsin lähedasi

kohe kui ma sind nägin sind nähtamatu poiss

sügispäike aknast paksudele põskedele langemas

olin veendunud et sinust saab minu tulevik


kui palju luhtunud inimesi oleme olnud


luba ma joonistan sind nähtamatu poiss

sinu sõrmest hakkab nirisema verd oled endale viga teinud

ja seda et sa siin oled võib parema puudumisel nimetada

kokkusattumuseks ja seda et haav immitseb õnnetuseks

kui palju luhtunud inimesi


luba ma joonistan üles sinu haavatud keha

luba ma joonistan kõik sinu tegemata teod

millest keegi ei oska puudust tunda

kui ainult oleks ajalugu läinud teisiti

kui ainult oleks armutud

esimesest silmapilgust

kui oleks üle elatud iga päev

oleksin su pidanud ikkagi sünnitama nähtamatu poiss


nähtamatu poiss tõstab silmad

tema huulilt kostub üksainus sõna: juuksed

ja kõik viitabki sellele et võiksime kuidagi olemas olla

(lk 51)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar