Vägagi võikaks kiskuv horror noorest aadlineiust, kes järjekordse klannidevahelise võimuvõitluse käigus valib kaotajate poole auväärse enesetapu asemel põgenemise … kuid selle käigus satub mahajäetud linnaosas kummalisse majja, kus valmistatakse õige õõvastavaid nukkusid. Linnatänavatel põgenemise käigus sattus see aadlineiu kokku keiserliku tähetarkade klanni võsuga, kes on omakorda põgenenud kukutatud keisri õukonnast, ning peagi avastavad nad selles esmapilgul sõbralikus majas, et nukumeistrite maja on vallatud õige kummalisest maagiast ning noored ei suuda sealt kuidagi lahkuda.
Mis veel hullem, maja omanik ja tema nukud heidavad viimaks maskid eest … ja järgneb pea splätterlik möll.
Hea küll, nüüd sai vast liialt palju paljastatud, samas, peaks ikka päris naiivne olema, et loo arengust midagi sellist mitte oodata. Ja noh, üllatusi on muidugi kõvasti rohkem kui mainitud. Kogumiku esimesest jaapaniteemalisest tekstist on see veel põhjalikuma ajastuloomisega, kõik need eri seisuste suhted ja pinged ja nö kommete komöödia ja tragöödia.
Peategelaseks on neiu, kes on saanud seisusest sõltuvalt teatud sõjalist õpet; ta näeb maailma vastavalt sõdalasaadli silmade - mis olendid on see lihtrahvas ja mis on traditsioonilise aadli nõrkus jne. Kogu selle maagilise õuduse kõrval ongi huvitav just see autori vahendatud ajastu - kui autentne see on, ei oska ma küll kuidagi kommenteerida, aga minu meelest on see päris usutavalt (või kirjanduslikult loogiliselt?) kirja pandud ning puudub igasugune autoripoolne didaktiline moment. Eks lugeja võikski ise otsustada, kas seal on midagi häirivat või mitte. Justkui oleks …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar