21 september, 2021

Julia Legatavitšute - Armastus kõndis meist mööda (2021)

 

Selles suhtes ootamatu luulekogu, et pea terve raamat (välja arvatud viimane tsükkel “Tõsta mind üles”) on üsna puhtalt kireluule ja sobiks lugemiseks igale hingele, kel armumise või armastusega mingid värsked kogemused või vajakajäämised. Sest iha ja kirge ja valu on siin ikka küllaga - ja mingis mõttes see mitte nii kirglik lõputsükkel annab raamatule nö ventiili, millega liigset vere vemmeldamist maandada. Kuigi, ega siis toon lihtsamaks lähe, nii mõnedki lapsepõlvepildid on ikka päris muserdavad (kas sellest tuleneb alge hilisemalt kireluule, ei oska spekuleerida).


Raamat on peaaegu hästi kujundatud, tõsiseks tõrvatilgaks on šriftide vähe ... ma ei tea, mööda kasutus, selle võinuks ikka lummavalt või stiilsemalt lahendada. Aga need fotod ja need tekstitagused õrnad vinjetid, ohjaa, väga vinge töö.


Eks kui nii palju kirge on lehtedele valatud, siis … on häid kujundeid ja on luuletusi, mis lõpuni õieti ei kanna - või noh, kas millegi erilise ootamine ongi nii õigustatud, ehk meie kõigi tundevalud taandu viimaks ühesugusteks emotsioonideks või nii. Autor suurt ei jutusta (välja arvatud see viimane tsükkel), ta laob emotsioone kuni lõputõdemuseni - ja tõepoolest, kas siis peaks alati puänti või midagi eriliselt löövat ootama? Tegelikult, vast mitte.




See armastus on põlev mets

keset mustvalget maailma

ja meil on lahkumiseks

liiga soe selle keskel

(lk 16)




Vajun ja vajun


taevas mu

kätele langeb


kui kaugele seekord

kumbki meist julgeb


lasta end

eemale kanda


sihitul voolul

tundmatuis vetes


vajun ja vajun


aeglaselt

aeglaselt

hajun


januselt

valusalt

piinavalt 

vaikselt


kuni sind 

näha ei ole

(lk 49)




Mõtted sinust mu peas

end lahti riietavad


alasti mu ette reastuvad


igal hilisõhtul

igal tasasemal hetkel


kui väsin end

lõputult vältimast


kui sind ei ole

siis ma ei oska

enam kirjutada


ei ridu

ei elu


see on me mäng

igavene lahkühtimine

(lk 58)




Ja nii me oleme


sina ühel pool

ja mina teisel


oodates mil


vaikne ookean

omandab kõnevõime

(lk 82)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar