24 september, 2021

Sirly-Ann Meriküll - Millisena ma tahan, et sa mind näed (2021)

 

Kui hiljuti loetud Urmas Sirpi raamatu puhul sai mõeldud, et kuidagi palju sõnu ja vähe sügavust, siis Meriküllilt on veel külluslikumat sõnaseadmist, aga see on kuidagi … tasakaalukam. Kuigi eks ole maitseasi, kui palju võiks lugeda sellest, kuidas luulemina luuletamisest kirjutab - aga küllap siis peab olema niisugune luuletajapõhine autorikujund.


Või miks üldse inimene soovib end idenfitseerida luuletajana, kas see annab mingi kindluse ja vabaduse? Kahtlemata saaksin sellest enam aru, kui loeksin autori eelmist (esimest?) raamatut. Või kui üldse oleksin tuttavam kaasaegse eesti luule erinevate keskmetega (üks kese paistab olevat Pärnu kirjastuse Hea Tegu juures, kust uusi raamatuid tuleb ikka … ohtralt).


Sest see on ikka kahtlane, kui peale raamatu lugemist hakkad mõtlema luuletaja kui nähtuse üle. See pole ju … teosega suurt pistmist (mitte et ma ise eristaks rangelt autorit ja ta loomet - kui autor ikka ei istu, siis ta raamatuid ka ei hakka lugema). (Sellepärast ongi parem lugeda enda jaoks tundmatuid autoreid, eksole.) Sest kunstiteos tekib vastuvõtust; luuletajaks saadakse, mitte et hakatakse. Või midagi sellist.


Küll aga võib mainida, et raamatul on meeldivalt värviline kaanepilt ja kujundus, samas on küljendamine huvitavalt tihe, nii tihedalt täislaotud luulelehekülgi nagu polegi varem vast kohanud … muidugi, samas on niimoodi luuletused kõik kenasti ühel lehel esindatud.




elu mõte


ei olegi mõtet elusolemisel endal

elu mõte puhtalt ongi

eksisteerida

seega kui oled raisanud pool elu mõttetult

selle mõtte otsinguil

siis ära põe

ülejäänud sellest on ka mõttetu


aga positiivses mõttes

sest nüüd Sa ei pea enam elu mõtet taga ajama

saad lihtsalt

elada

ilma mõtteta 

ehk mõttetult


sest elu eesmärk ongi

lihtsalt elus püsida

üsna mõttetult

(lk 30)




luuletaja


ah et ülitore on luuletaja olla jah

muudkui luuletad

ja mõtled asju välja

ehitad enda maailmu

enda õhu- ja liivalosse

voolid

nagu laps plastiliinist

mähid kokku tükke

legodest

klopsid kokku tükke

eludest


aga vahel on see päris raske teate

sest ma tegelikult üldse ei mõtle midagi välja

vaid kaevan enda eludest

mis nende liivalosside alla maetud 

ja vahel pean mõtlema

et kas ma ikka tahan seda kõike

teile näidata

(lk 76)




mulle meeldivad kaktused


mulle meeldivad kaktused

lihtsalt meeldivad

nad ka suht lihtsad ise

sellepärast meeldivadki

mitte sellepärast

et tahaks neile panna külge mingi

metafoorilise tähenduse

iseloomustamaks mind ennast


umbes et kaktused on visad hinged nagu mina

või

väljas teravad okkad mida taltsutada raske

ja mul ka peal nii-öelda “kiht kõvadust”

millest läbi tungida raske

ei

ega kaktus mingi mu hingetaim pole ju

kaktused on lihtsalt ainsad taimed

mis mul ära ei sure

enamasti


ühesõnaga nad ei vaja palju hoolt ja vaeva -

nad lihtsalt on

nagu minagi

(lk 81)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar