28 oktoober, 2021

Jaagup Mahkra - Doktor Hartley orjad (Täheaeg 20, 2021)

 

Mingis mõttes jätk eelmise jutuvõistluse “Riisirahvas” loole, seekord siis tegevuspaigaks Ameerika orjanduslik Louisiana, kus leiab aset üks õige koletu lugu: kas nüüd just zombimammutite laadis splätter, aga loo viimases kolmandikus hakkavad küll vastavalt gravitatsiooni seadustele soolikad voolama.


Sest noh, Louisiana soodesse on nimelt kukkunud tähelaev, mille eesmärgiks olevat olnud Aafrika elanike elujärje parandamine. Aga jah, nüüd on laeva juhtinud tulnukas hoopis teistsuguse isanda valduses, kel on omamoodi plaanid kauge külalise teadmiste kasutamiseks.


Loo jutustajaks on noormees, kes on saadetud õppima oma Louisiana sugulase farmi - et tegu on orjandusliku Lõunaga kuskil 19. sajandi esimese pooles (loo algul on mainitud 1811. aasta ülestõusu, mis orjadel veel häguselt meeles), siis muidugi loo jutustaja sisemaailm lähtub sellisest … orjandusliku Lõuna mentaliteedist ning kõiksugu rassismi on siin küllaga; aga see peaks olema nö vajalik ajastutruu õhkkonna loomiseks. Aga jah, korraks jõuab peategelane koguni orjuse needmiseni, sest just see aitab levitada Aafrikast toodud orjade primitiivseid uskumusi (lk 210). Ühesõnaga, Mahkra möllab hoolega portselanipoes.


Aga jah, loo splätterlikud stseenid on meeldivalt öökimaajavad.


“Hartley häärberi suur saal oli saanud kõige külalislahkemast kõige koledamaks kohaks, kus ma eales viibinud olen. Siin olid Hartley mehed ja külalised pidanud oma viimase lahingu sookuradite ja mustade reeturite hordi vastu. Ma libisesin mitu korda pahkluuni ulatuvas püdelas veres, vallandades seal aeglasi sültjaid laineid, mis veel pikalt loksuma jäid. Need saapad viskan ma ära, kui ma kunagi Louisianast välja saan, sest ma olen kõndinud rüveduses, mida pole võimalik maha pesta. Tagumistest akendest sisse paistva kooleva päikese punane valgus peegeldus põrandat katvalt karmiinookeanilt tagasi ning tegi oma kumaga saali tõeliseks lihunikutöö katedraaliks, mille seinu katsid matšeetede otsas rippuvad tardunud lihast pühakujud, verepritsmetest ikoonid ning tuuletõmbuses tasa õõtsuvad soolikatest vanikud. Ma hoomasin seda kõike tuimalt ja ammuli sui, sest mu võime tunda õõva või jäledust andis selle inimliku metsikuse templi imalatest surmaaurudest küllastanud läpatanud punases õhus lihtsalt alla.” (lk 206-207)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar