Veider suhteromaan, üpris ootamatu valik Varraku poolt avaldamiseks, aga küllap otsib kirjastus endale järjekordset rahvakirjanikku või nii. Et siis vabaabielus ajalooõpetajast mees leiab, et suhted elukaaslasega ei rahulda teda (mehe jaoks on küsimus eelkõige napis sugulises läbikäimises). Nad võtavad järelemõtlemisaja, võimalusega teistega vabalt suhelda. Samuti hakkavad katsetama kõiksugu esoteerilisevõitu lähenemisi, lappimaks omavahelist suhtlemist.
Eks romaani peategelane on eelkõige selline … minu jaoks veider. Üheltpoolt loeb ja tsiteerib kõiksugu vaimset kirjandust (iidol oleks Osho) ja püüab ka muidu tubli investeerija ja pühapäevasportlane olla; samas aga tundub olevat üsna empaatiavaba tegelane, kes näeb kõik vaid oma mätta otsast. Eks me kõik oleme mingil moel empaatiavabad, aga vahest ikka on selliseid selgusehetki, kui mõistad, et teed seda ja kolmandat valesti ning partner just seetõttu käitubki nii nagu käitub. Romaani peategelane midagi sellist ei adu - muidu küll kõrge enesehinnanguga ja ka teiste poolt hinnatud, aga kuidagi … poolik. Ta küll tsiteerib ohtralt Oshot ja teisigi esoteerikuid (mõtteterad on koguni eraldi päevikusse välja kirjutatud), aga see oleks nagu ilusate sõnade pärast, lõpuks on kõik ikkagi enamvähem oma egost lähtuv. Muidugi, oma ego ei saagi ületada või maha suruda (noh, normaalses elukorralduses), aga nagu öeldud, mingil moel võiks aduda ka oma partneri vajadusi, kasvõi passiivselt sisimas ja takkajärgigi (eriti kui oled juba 11 aastat koos elanud). Aga ei.
Mingil moel naine nagu olekski objekt, mitte subjekt. Mees tahtis endast nooremat ilusat naist (veel parem, kui oleks maalt pärit ja tublist perest), saigi (mitte küll maalt ega tublist perest), aga kogemata kombel läks kiiresti ka lapsesaamiseks. Ja oh üllatust, lastega partner polegi alati meelas kiisu, kes valmis anduma. Eriti kui mees on temaga selline nagu on (kaks korda juba püüdnud suhet lõpetada; romaani algus oleks kui kolmas kord - ja milline ebameeldiv üllatus on Tinderist avastada, et mehest veidi nooremad naised polegi enam nii lööva välimusega).
Kui nii võtta, siis võiks tegu pigem olla süvapsühholoogilisevõitu romaaniga, mis justkui muuseas kirjeldaks ajastu vaimset seisundit (paar viidet nagu oleks kui juttu vanavanemate kogemustest või siis mehe sõpraderingi erinevatest kooseludest jne). Aga … pigem siiski ei; tekst ei vea end minu jaoks sedasi välja.
Muidugi, eks ma tavaliselt püüangi vältida niisugust esoteerilisemaigulist ilukirjandust (no naistekaid võib küll lugeda, need on lõbusad!) ja seetõttu harjumuspärase lugemiskogemuse kohta harjumatu või vastuvõetamatu, sellest siis niisugune … vastumeelsus. Sest noh, kasvõi enne seda romaani loetud Sakova “Isa suudlus” on niisuguses kontekstis palju arusaadavam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar