Vaat et teraapiline luulekogu inimese otsingutest, eneses ja ühiskonnas. Kõhklused, kahtlused, kaotused, joovastused, kirgastumised. Ja kaotused ja kõhklused ja lootused.
Eks selline emotsionaalne eneseotsing on tuttav nii mõnelegi, kes ei rahuldu just esoteeriliste lahenduste või emotsionaalselt kurdistavate hüüdlausetega. Ja vahest ehk ongi parem mitte edasi mõelda, sest mis oleks õieti vastuseks, eksole.
kõige rohkem tõde on
minu äratundmine
et ma pean olema vaba
ja ei saa kuuluda kellelegi
samuti on tõde
et armastus on tunne
mitte (ainult) otsuse küsimus
ja armastust ei saa kunagi
välja teenida
siis ei ole tegu armastusega
armastus kas on
või teda pole
tema keskmes on
äratundmine
saladus
on armastus
(lk 41)
puudutus
istun
oma voodi serval
kui pilvepiiril
maailma lävepakul
kohvitass peos
jalad rippu
juuksed tilkumas
rätik ümber keha
veel ei taha
minna maailma
tänasesse päeva
ellu
püsin
koos oma vaagnatäie tühjuse
ning kurbuseraasukestega
vaatlen neid
silitan kassi
puudutus on vajalik
nii talle kui mulle
tean
et sellisena
näebki mind ehk
vaid tema
tasapisi
hakkame mängima
vean pliiatsit edasi tagasi
tema läheb mänguga kaasa
öeldes et
ära mõtle nii palju
vaid tunne
tühjust
soojust
niiskust
pehmust
rõõmu
mis täidab sind äkitselt
olen valmis
(lk 68-69)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar