05 november, 2021

Ilmar Lehtpere - Kodutud luuletused (2020)

 

Õhuke luulevihik, aga millised emotsioonid. Lähedus, Alzheimer ja koroonasurm; inimlik ja kujundlik luulekeel - seda eriti esimeses luuletsüklis “Libahüljes”, mis kirjeldab kahe inimese lähedust ja autori juuri. See on kaunis, kergelt lähedane Aliis Aalmanni maailmatunnetusega.




Ma eksisin

sinu laulu- ja loitsumetsa

Linnulaul

hundilaul

puude lauluümin

vaikuse taga


Vaikuski laulab siin

Haldjad on kodus


Ma eksisin sinu

laulu- ja loitsumetsa

ega taha siit

enam kunagi väljapääsu leida

(lk 20)



Ja siis tulevad need kaks järgmist tsüklit - ehk kogemus lähedase Alzheimerile kaotamisest ja lõpuks koroonale allajäämisest (midagi täiesti vastandlikku oleks Anneli Rummi koroonakriisi kogemus oma pateetilisusega). Isiklikust traagikast on keeruline kirjutada või seda “hinnata”, eks igaühel ole kogemusi oma läheduse kaotusest … aga kas nüüd just niimoodi karantiinitingimustes. Ilus ja valus luulekogu.



Küsid tihti oma ema ja isa järele

et kuidas neil läheb

Varem tuletasin sulle meelde

et nad on surnud


Imestasid et see oli

sul meelest ära läinud


Mõtlesin

et selles ühes asjas

pean ikka ausaks jääma


Aga siis hakkasid reageerima

nagu kuuleksid seda

esimest korda


Küsisid

miks sulle ei öeldud ja 

kas matused on juba ära


Nüüd kui küsid

kuidas emal ja isal läheb

vastan et hästi


Ja loodan

et ma ei valeta

(lk 35)




Jalutame kahekesi 

haigla koridoris

Sa hoiad mu käest kõvasti kinni

Näen et miski vaevab sind -

su pilk on sissepoole pööratud

ja su suu liigub tasakesi

Sina

luuletaja

sõnavõlur

pead nüüd oma sisemusest

kõige lihtsamaid sõnu otsima

välja kraapima

ja omaette 

neid harjutama


Lõpuks vaatad mulle otsa

vesiste silmadega

ja ütled

Palun tule alati mulle appi


Ja mu süda murdub jälle

tuhandeks tükiks

(lk 40)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar