Lool on tõesti põnev sissejuhatus (keegi hiilib öises külas mõrtsukatööd tegema), aga peale koledusi avatakse taust ning selgub, et tegu on kollektiviseerimise aegse Kasahhi piirialaga, kus nõukogude võimu kehtestamise viis tekitab vanamoodsates inimestes tõelist segadust ja hirmu (muidugi, arvata on, et see, kuidas seda lugeda nüüd ja kuidas tollal nö tavalise lugeja poolt, see mõnevõrra erineb); ning pigem eelistatakse üle piiri põgeneda.
Loo keskmes on kaks venda - elumehest jahimees kui kohalik kuulsus ning tema vend kui nõukogude võimu aktiivne toetaja, kes peab kohalikke organiseerima ning ühtlasi osalema korrakaitses ja piirivalves. Elumees, kohalike naiste ja abielumeeste hirm, ongi loo alguse mõrtsukatöö autoriks … ning vennal on hirmutav ülesanne ta tapatöö tõttu arreteerida ning seejärel vahi alt põgenenud vend uuesti kinni püüda.
Ainult et … see elumees on ainus mees, kes nüüdseks saaks perekonna jaoks järglasi viljastada (nõukogude vend on varem haavata saanud ja lastetu). Kuid mõrtsukas tuleb peatada, kasvõi elu hinnaga.
““Umbet, sa imestad nähtavasti, mis inimene see küll on, kes tahab tappa oma lihast venda. Mul pole õigust suhelda nagu inimene inimesega nende inimeste sugulastega, keda ta on tapnud, niikaua kui ta on elus. Ainult üks asi ajab ihukarvad püsti - ma tapan oma pere viimase järeltulija. Meie pere viimase mehe. Mul pole poega ja siis ka mitte enam venda, alles jäävad kodumaa, rahvas ja seltsimehed - sellised sõbrad nagu sina.”” (lk 161)
Ühesõnaga, selline raske sotsialistlik dilemma - kas veri või rahva üldine õnn. Valik on selge, ainult et … autor pole seda nii lihtsalt lõpetanud (või jällegi, nüüdisajal ehk loed tollaseid klišeesid vähe teistmoodi?). Najmanbajeviga sarnane temaatika, aga hoopis teistmoodi lahendatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar