Tekst algab kui sisenemisega mõnda Charles de Linti müüdiaega, aga siis keerab muidugi täiesti psühhedeelseks karnevaliks ning lugejana jään küll jänni, et millest siis õieti juttu on. Või tuleb mõelda, et katoliiklasest autor läks vähe pööraseks oma religioossete tunnetega (kuivõrd aegajalt on juttu jumalast ja jumala hukutamisest ja puha)?
Kahtlemata taas üks kogumiku segasemaid tekste, ning kuigi Lafferty puhul räägitakse absurdist, mõjub see jutt vast pigem sürreaalsena (või on see järjekordne lihtsustamine, eksole). Kõik need taevaselt mäelt kukkuvad torsod ja pead (langenud inglid? Või noh, kas nüüd just inglid ja pigem sealt äralükatud või ärakasutatud). Ja see maailmade segunemine, selles on teaterlikku vunki - kui järele mõelda, siis annaks paljudest tekstidest välja tõmmata löövaid sketše (ja noh, lavastus ei pea teatavasti olema autoritruu). Muidugi, Lafferty pööraseid maailmu oleks veel “lihtsam” filmikunsti võtetega edasi anda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar