Jälle üks taaslugemine, sest – miks mitte. Maailmalõpukujutelm, kus inimeste hirmud samahästi kui puuduvad, nad lihtsalt ei tea toimuvast midagi, mäng käib kõvasti üle nende pea ehk siis Maa algasukate vahel. Raamatus on kui kolm maailma koos – need kaks nunnut sõpruskonda (Kalmistu ja Lindla), kus omavahel saadakse igati kamraadlikult läbi, siis Newfordi kuritegelik maailm (mis on tõepoolest kuritegelik) ja kõige lõpuks või aluseks vana aja maailm. No muidugi on neil maailmadel rohkem või vähem ühisalasid (segaverelised, käod jne). Mõnusalt kirjutatud, hea eskapism kaasakiskuvasse olemisse – vana aja tegelased on värvikad ja segaverelised nii aatelised. Ja noh, millised dramaatilised armulood oma tagajärgedega. Ja muidugi varesetüdrukud ja Kaaren. Sõprus võidutseb.
Mõned soovitused naistega suhtlemiseks:
“Nõidadega on see lugu, et ei tohi lasta neil sinu heaks midagi teha, sest siis satud nende võimu alla. Neile peab alati ära ütlema, kui nad abi pakuvad. See on sama mis nõia kutsumine oma koju. Kui sa seda teed, pead süüdistama ainult iseennast, kui nad nõiuvad su tagasi su esimesse nahka ja praevad pannil ära. /-/ Nõiad ei salli seda, kui nad oma tahtmist ei saa, aga kõige rohkem vihkavad nad lahkust.” (lk 544-545)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar