See romaan on Jilly Coppercornist. Tema minevikust ja tema paranemisest. Ja tema nooremast õest. Tema minevikust ja tema paranemisest. Vahel algab paranemine sellest, et sul ei õnnestu õde tappa või lasta ära surra. Sest minevik … see võibki jääda muidu elu rikkuma.
Mingil moel on see de Linti kolmest loetud romaanist vast süngeim, ka jutulooming pole nagu nii masendava põhjaga - sest lapse vägistamine on üks jõhkramaid tegusid, mida on inimene võimeline teisele tegema (nojah, seda on ehk ebaõiglane öelda Ukrainas jätkuvate Vene sõjakuritegude taustal). Mõlemad õed kogesid seda ja tulid sellest välja erineval moel. Mis lõpuks viibki õdede konfliktini.
Ehk olekski õigem öelda, et romaani tegelik peategelane on noorem õde Raylene, kelle tee võimaliku vabanemiseni? lunastuseni? on õige karm ning puhuti tekib küsimus, et kas ta teod leiavad mingitki õigustust. Veider ja ka õõvastav on midagi sellist öelda ohvri kohta; igal juhul, autor ühelt poolt tekitab mõistmist ja loomulikult kaastunnet, teiselt poolt on Raylene’i mõneski teos mõndagi tumedat ja eemaletõukavat.
Eks Jilly puhul võikski lugeja Newfordi varasemate romaanide kaudu tuttav olla (tegemist on kaheksanda romaaniga, eesti tõlked on vastavalt kuues ja seitsmes romaan); minu kokkupuude temaga on pigem jutust “The Moon Is Drowning While I Sleep” (ja ka “Twa Corbies”), mis annab mõningast tausta tema ja eelkõige Sophie puhul (ka “Südame metsades” on Jilly olemas, aga pigem sellise värvika kõrvaltegelasena, kes on osa sealsest sõpruskonnast). Niisiis, kui tunneks varasemaid romaane, oleks ka ehk Jillyga suurem kohtumisrõõm, hetkel see Jillyt ümbritsev sõpruskond jääb vähe kaugeks.
Kuigi raamatu algul on mõningaid viiteid minule tuttavatele romaanidele, niisamuti muidugi see mütoloogia, mis on rohkem seoses “Kusagil lennata” pakutuga kui “Südame metsade” keskameerikaliku maailmaga. Paar korda kohtutakse Varesetüdrukutega, ikka leiab mainimist Cody armumine (lõpuks see koguni ilmub välja). Et jah, küllap siis tuleks lugeda ka varasemaid romaane.
“People who’ve never read fairy tales, the professor said, have a harder time coping in life than the people who have. They don’t have access to all the lessons that can be learned from the journeys through the dark woods and the kindness of strangers treated decently, the knowledge that can be gained from the company and example of Donkeyskins and cats wearing boots and steadfast tin soldiers. I’m not talking about in-your-face lessons, but more subtle ones. The kind that seep up from your subconscious and give you moral and humane structures for your life. That teach you how to prevail, and trust. And maybe even love.” (lk 30-31)
“I guess I got to do me a Forrest Gump. Make me some lemonade outta the lemons the world keeps handing me. It’s such a load of crap, but I suppose there’s something to be said for being able to wake up in the morning and not feeling ashamed of who you are, or what you done.” (lk 485)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar