Eks väike kahtlus ole, et see tekst on kuidagi seotud Temeraire seeriaga - noh, et inimesed ja lohed, aga kuidagi nende suhte algusaja värk. Ehk siis tekst paigutub antiikaega (hägusalt nagu mäletaks seeria avaraamatust, et see lohede-inimeste suhe oli veelgi iidsemast ajast pärit?), kus üks roomlasest kaak saab kohtumõistmisel valida, kas surmanuhtlus või minna tapma Rooma kanti laastama ilmunud lohet.
Tänu õnnelikule juhusele õnnestub kaagil viia see lohe surmani ning ühtlasi leiab ta sündmuskohalt lohemuna, mille eest loodab ta varanduse teenida. Rikkaks aga saab ta kui lohetapja, ning muna ei soovi keegi osta (pigem pakub üks gladiaatorivõitluste korraldaja, et teatud tasu eest võiks ta võtta selle muna, lootuses, et ehk miskit koorub ja see on võimalik areenil tappa).
Peale üht väsitavat ja nüristavat orgiat tervitab tülpinud peategelast … voodisse piiluv koorunud lohe, mis koguni mõistab ja räägib ladina keeles. Veel hullem, lohe osutub intelligentsemaks kui lohetapja, ning kui mõne aja pärast tahab riigivõim lohe hukata, siis pääseteeks osutub Galliasse minek, et aidata roomlastel kohalikega võidelda. Lohe soovibki seiklusi.
Gallias … kohtub see Marcus Antoniuse nimeline endine kaak peale lahingut gallialastega Julius Caesari nimelise väejuhiga, kel on Antoniusele õige huvitav ettepanek.
Ehk siis selline humoorikas alternatiivajalugu lohedest, Roomast ja selleaegsetest kuulsustest; võimalus antiiki meelde tuletada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar