Kergeks üllatuseks osutus romaan
noorte täiskasvanute kirjanduseks, aga eks vahel võib ka midagi sellist lugeda
ja ausalt öeldes on tegu mõnusama meelelahutusega kui hiljuti loetud Eriksoni
austav pila teleseriaalide asjus.
Sest mulle tundub, et Noviku
romaani võiks pidada pastiššiks klassikalise seikluskirjanduse ainetel: noh, et
on küll 19. sajandi algus ja üleeuroopalised konfliktid … aga lohede kaasabil.
Ja lohed pole miski juhuslikult kasutusele võetud tehnika, vaid selle maailma
ajalooline paratamatus. Okei, nii võttes kõlab nagu tavaline fantasy (mitte
küll Peveli musketäride laadis). Aga siin Novik pastiššib – ta tegelased ei
käitu nii nagu ootaks 21. sajandi autori puhul – ei, neil on see vanamoodne
moraalikoodeks, tänapäevaste kiiksudeta. Eriti torkab see silma romaani ühe
peategelase kapten Laurence’i puhul, kel on mitmeid nö kirjanduslikke
tõekspidamisi, mille peale võiks tänapäeva autorid kas laias kaares sülitada
või siis travestiana lahendada.
Ja selline veidrus on omal moel
lahe (sest nagu Noviku teistest mulle kätte sattunud tekstidest teada, pole ta
mingi vanamoodsa ulme kaasvõitleja, vaid ikka mõnusalt tänapäevane autor).
Muidugi, kui tekst on lahendatud niimoodi vanamoodsalt, siis rikutud inimesena
võiks jääda mõtlema, et kus on konks, kus on kiiks. Et Laurence’i ja
Temeraire’i suhet võiks kuidagi … teistmoodi tõlgendada? Või Laurence ja kapten
Roland, kas seegi pole ehk … kahepalgeliselt kergemeelne? Igal juhul, kus
peitub süsteemis ebakõla? Ei julge vastata.
Eks võib ka mõelda, et tegu on
lihtsalt sarjaga (kas nüüdseks on seda ilmunud juba 10 raamatut?), mis autorile
nö võileivale vorsti annab. Igal juhul, päris mõnus meelelahutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar