Seda romaani oleks kiusatus võrrelda Tuuli Tolmovi poolelioleva triloogiaga - seda eelkõige nö mütoloogilise ainese kasutamise poolest. Kui Tolmov püüab ehk põhjamaa kujutelmi kaasata, siis Tänav paistab hulga enam nö omaloomingulist sisse kirjutada. Muidugi, ehk tõesti on siinseid veidraid ja võikaid teiseilma elukaid kuskil rohkem või vähem folkloorsetes tekstides mainitud (näiteks Eisen, Jaik, Laipaik?), aga vaevalt, et neil seal nii jõhkrat … sisu on.
Ja eks erinevus seegi, et kui Tolmovi kirjutatu on pigem YA kirjandus (aga sellest hoolimata loetav!), siis Tänavi fantaasia on pigem sünkmorni sugemetega - seda küll eelkõige täna romaani peategelase Hüüpi tegemistele siin ja varasemas elus. Oleks justkui asja eest võitlev peategelane, aga tegelikult muidugi üks paras egoistlik reo, kes oma ammuste eesmärkide nimel on vaat et kõigeks valmis. Mis muidugi suurt ei üllata Tänavi seniste muinasfantaasiate taustal (mingil moel ehk olekski viimaks aeg Tänavi sellelaadne loome kuidagi ühtekokku võtta - ehk siis kuhu on autor liikumas alates romaanist “Surmakarva”).
Romaani tugevuseks ongi Hüübi ja ta perega seonduv: isa Maidel ning õed Kale ja Hõbe, nende võimuvõitlused - kui Maidel-Kale-Hüüp on selgelt hallid või negatiivsed kangelase, siis Hõbe ja tema ajendid … ega lõpuks saa nendestki sotti. Tema positsioon õe ja venna vahel ning viimaks saavutanud kättemaksu, jääb ta ikka alles. Eks kuskilt lugesin (Sulepuru), et oleks võimalik ka järg kirjutada, ja tõepoolest, igasugu vaime ja liitlasi jäi veel küllaga ellu. (Vaia kandist paistab olevat näiteks ka Aivar Lembiti "Vaia sõnumitooja" (2016), hakka või lugema - kuigi see sisukirjelduse järgi pigem ajalooline romaan.)
Raamat saadud kirjastuselt Lummur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar