19 veebruar, 2014

Maniakkide Tänav – Õnne ja õnnetuse valitseja (2013)

Tänavi viimane romaan oleks ehk pidanud olema 100 lehekülge mahukam, mis on esmapilgul ootamatu soov. Nagu selgub autori sõbra arvustusest, sai romaan trükki antud kiirustades (sest noh, muidu võtab Kultuurkapital munad maha) ja suurte muudatustega. Ja tõepoolest, tekst on kahele peategelasele keskenduvate peatükkide rodu, millest on samas justkui mõned peatükid puudu, mis annaksid selgema pildi tegelaste ühtedest või teistest motiividest (muidugi, autori asi, kui palju ta oma loodud maailma lugejatele avab); ja seda eelkõige romaanis teises pooles, nagu on sellele tähelepanu juhtinud mõni lugeja. Nojah, ma suurt ei usu, et Kultuurkapital oleks kasvõi ühe lisakuu pärast väga lõrisema hakanud – aga muidugi, kes teab, kuulu järgi olevat seal kord bürokraatlikum kui aastaid tagasi (lisaks niisamuti möödunud jõuluajal ilmumine, millega kirjastus vast lootis mõningast müügiedu).

Tegevus toimub maailmas nimega Iidmaa, mis peaks olema tuttav “Surmakarva” lugejatele. Aga kuna ma suurt sellest romaanist midagi ei mäleta (peale hea lugemisemotsiooni), siis ei saa kindlalt väita, et siinses tekstis viidatakse “Surmakarvas” juhtunule. Noh, loogiline oleks, et mõned seosed oleks, kuid jällegi – kes teab.

Loo keskmes on kaks lapsepõlvesõpra, kelle elutee kulgeb üsna erinevat rada. Kuna üks on ülikupoeg, siis temal läheb võrdlemisi nö hästi. Talunikupoeg samas ohverdatakse ja temast saab midagi ebasurnu sarnast, kes on alamaks ebasurnute maailma vägevatele (kes/mis on samas ühtlasi oma üleloomulike võimete tõttu liidripositsioonidel elavate maailmas). Iidmaa on koht, mis on sõna otseses mõttes inimverest tühjaks voolamas – sest inimesi ohverdatakse rohkema või vähema mahuga verehimulistele lummutistele (ebasurnute esinduslik fraktsioon), kes/mis tagavad siis oma inimestele (õigemini küll ülikutele, kes alamrahvast valitsevad) teatavat kaitset teiste inimeste, ebasurnute või siis niisama võimsate konkureerivate lummutiste eest.

“Hallpead austa, kulupead kummarda, pealuu ees langeta pea.” (lk 64)

Mitte kuidagi ei saaks öelda, et Iidmaa inimeste unistuseks oleks miski maapeale ruraalne paradiis – jah, eksisteerib küll põllupidamine, millega alamad toidavad ülikuid ja võimuaparaati, kuid inimeste (ehk sõjameeste) unistuseks on eelkõige mõõga (või lummutiste abil) nänni kokkuajamine. Tõsi küll, see pidev ja korrapärane inimohverdamine lummutistele tekitab aegajalt küsimuse, et kui palju ikkagi võib kulutada seda aeglaselt taastuvat ressurssi, ehk oleks parem otsida kaitset mõnelt selliselt lummutiselt, kes tahaks vähem inimohvreid. Kuid... kindlustusfirma vahetamine on väga kallis lõbus lõbu, siis tuleb algul moosida uut lummutist väga suurte ohverdustega. Ja nii tekib mõne üliku peas hoopiski mõte, et kui ühineda ebasurnute vankumatute ridadega, saaks nänni ja võimu kokku ajada veelgi suuremas mahus ja pea mõõtmatus ajaperspektiivis (kuigi ebasurnudki on mõnel moel hävitatavad).

“Esimene surm teeb meheks. Kui su poeg on samuti surnud, too ta ära, ma panen poisi jalule, siis on tal terve maailma aeg omale ise, mõõk käes, valdused hankida ja pärimismure langeb ära. Nii saad ka hea liitlase. Surnuid ümbritsegu surnud, elavad on rivaalid, toit või orjad. Muud võimalust ei ole.” (lk 69)

Ja nii on tekkimas (või õigemini tegemisel) inimestele oma lummutis – Veritaak ehk õnne ja õnnetuse valitseja, kes siis peaks pakkuma inimeste õnnetustele vastutasuks õnneraasukest (kui üks peategelane Veritaaga kummardajatega esmakordselt kokku puutub, siis selle järgijad vigastavad end enne lahingut, et nii vältida hiljem lahingutegevuses osalemisel hukkasaamist). Aga et Veritaak on uus (ja salajane) nähtus lummutiste õõvastavas maailmas, siis tuleb tema tugevdamiseks (või õigemini sissetöötamiseks) teha üsna muinasameerikalikke massiohverdusi (valmiv ohvrialtargi meenutab asteekide templit) – kõik selleks, et luua inimestele nende oma jumal. Nojah, paratamatult tekib mõnele inimverelisele kiuslik küsimus, et kas asi on ikka seda kõike väärt. Ja pealegi, kui Veritaak lööks õitsele, siis... millised inimesed üldse järel oleks?

Tänavi Iidmaal puudub idealism meie ninnunännulikus mõttes. Siin ei heietata revolutsioonidest, et kogu inimkonda paremaks luua. Tähtis on vaid see, mis ülikutel oma kogukonna raames, hmm, oluline on. Ja tore on, kui selle teostamiseks saaks nime tehes võidelda ja hävitada ja saaki kokku krahmata! Ühesõnaga on tegemist väga vastiku ja näruse maailmaga. Et see maailm meie veelgi südantpööritavam oleks, on kohanimed ja isikunimed väga eestipärased (õnne tõlkijale, kes peaks seda teistes keeltes lahti mängima), justkui pärit mõnest paralleelkeskaegsest Eestist (kuigi kuskilt ei loe välja, et tegemist oleks miski läänemeresoome maade mütoloogia arendusega – see on sõltumatu (larpist inspireeritud?) maailm, mille puhul on autor mõnuga kasutanud eesti keele nimeloomise võimalusi).

No hea küll, tegelt siin postituses polegi juttu romaani sisust ehk kahe peategelase seiklustest ja kõiksugu probleemidest, millega nad elavate ja ebasurnute põimunud maailmas kokku puutuvad (uh, kolpadest torn). Romaanis juhtuv pole just eriliselt sobilik nõrganärvilistele, sest noh, tegemist on verise ja mädase maailmaga, kus nalja mõistetakse. Viimastel aastatel on Tänav muutunud üsna kahenäoliseks autoriks – nö tänapäevased või ulmelised lood, ee, peenema maitsega lugejatele, ja siis, hmm, tõsine splätter (või dark fantasy) vabameelsematele lugejatele. Ja see on tore, et pole harrast ühe alasi tagumist.

Kommentaare ei ole: