Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi (2019)

Kui raamatule järge või järgesid ei tule, siis … saan kurjaks ja kurvaks. Tegemist pole küll eesti fantasy uue tuletorniga (no mis üldse on, Tänavi „Surmakarva“?), aga tahaks teada, kuidas see värk võiks edeneda. Ja ma loodan, et autoril on järgneva suhtes kindel kondikava koos, mitte et hakkaks nüüd sõltuvalt selle raamatu vastuvõtust midagi leiutama.

Lugu paigutub fantaasia-Eestisse, kus Kaali meteoriit on põhjustanud muutusi senises elukorralduses – seni küllaltki rahulikult inimestega kooseksisteerinud haldjad hakkavad korraga inimesi hävitama, seda siis arvatavalt taevakeha õhutusel (veidi aitab see, et koldevaimud muutuvad inimestena liitlastena samuti tugevamaks). Saaremaal kui nö nakkuspesas on olukord eriti hull … kuni külanõid ja üks noor tüdruk näevad unedes kolme noormeest, kes võiksid selle taevakivi hävitada.

Ja tõepoolest, mandril ongi kolm sõpra, kes peale unenäolist vahelesegamist (ja külas tehtud ulakusi) võtavad pähe Saaremaale haldjate kurjajuurt hävitama minna. Quest kulgeb vaevaliselt, erinevad haldjad püüvad neidki hävitada, eks oma osa on noormeeste lollustel. Aga noh, viimaks kohtutase Alutaguse soonõia juures Saaremaalt pääsenud saadikutega … ja soonõia osalusel saadakse kivi hävitamiseks üks väga kahtlane relv. Saaremaale jõudes … ootavad järgmised üllatused.

See on õige auklik ümberjutustus, sest mul pole soovi sisu keerdkäike paljastada. Igal juhul, kui esimestel lehekülgedel paistab, et tegu on lihtsakoelise fantasyga (a la see Belialsi kõrgfantaasia), siis tegelikult ei karda Tolmov oma kangelastega julmalt ümber käia, nii mõnigi vana ja uus retkeline kohtab mitte just oodatud saatust. See vast ongi romaani tugevaim külg – julgus tegelasi mitte just hellakäeliselt kohelda (muidugi, on küll peategelane, kellel …).

Romaani nö tubli külg on see maailm. Autor tunnistab järelsõnas, et kuivõrd eesti mütoloogiat pole just palju säilunud (need neetud hernhuutlased!), toetus ta mõnigi kord põhjala mütoloogiale (mitte küll Gaimani moodi) või siis improviseeris ise. Nii on siin Maaema, Surm, erinevad haldjad, libahundid ja muud olendid. Huvitav nüke pronksiajastu lõpu kuulutamine, sest raud … sellel on oma mõju iidsetele haldjatele (kes on siis niisamuti Maaema loodud … ja raud pärineb Maaema soontest).

Pole aimugi, kas Tolmov on tuttav Jemisini tektoonilise ulmega, aga väikesele sugulusele viis tekstis leiduv viide (lk 193), et varemgi on kukkunud taevakive, mis on põhjustanud mitmesugust häda – aga seda küll mitte nii hullusti nagu käesoleva romaani tegevuses (ja no Jemisini maailm on vähe laiahaardelisem). Päris toredad on kõiksugu maarahvahõngulised tegelasnimed, Vagur ja Sära ja Säde ja mis kõik veel.

Rohkem segadust tekitas minus autori keelekasutuse üks külg – aga kui võtta eelduseks, et Tolmovil polnudki raudkindlat soovi luua tõetruud muistsest maailma, siis võib muidugi mõista seda, et mõnede tegelaste dialoogides või sisekõnedes vilksatavad vahel tänapäevased sõnad või koguni võõrsõnad. Nii pani kukalt kratsima, et matuselaul võib olla esmaklassiline ja energiat pakkuda (lk 228) või et Surm loob illusioone (lk 214) või võtab eluenergiat (lk 213) või teda ei huvitav argumendid (lk 215). Šokk, kategooriline, normaliseerimine, organiseerimine (lk 266-267) – huvitav, et mõlemal korral niisugused sõnad esinevad kambakesi. Kui selliseid sõnu kasutada, siis võiks juba julgemaltki teiste ajastute elemente kasutada. Kas niisugusel ajal võisid talupoegade majadel aknalauad olla või kas siis valmistati saiapalmikuid, jumal teab. Aga see selleks.

Igal juhul, palun nüüd järgmist osa, Maaema ei magavat.

„Öö edenedes nägid nad ka mitmeid tulukesi süttimas. Aulemb ei läinud seekord nende õnge. Asi oli lõkketuledest väga kaugel. Ta oli pidanud virvatulukesi lihtsalt muinaslooks, kuid kui ta mida midagi selle rännaku jooksul oli õppinud, siis seda, et kõik on võimalik. Kõik lood, mida ta vanaema ja vanaisa talle pimedatel talveõhtutel rääkisid, võisid vabalt tõsi olla. Mida enam ta sellele mõtles, seda hirmuäratavam see väljavaade tundus. Osad lood olid olnud ikka väga rõlged, tuues kaasa õudseid unenägusid.“ (lk 176)

ulmekirjanduse baas
reaktor