Päris jõhker lugu Venemaa salajasest ajaloost, ehk rusidest valitsejatest, kes on siis kunagi Venemaale saabunud viikingid. Ja kes surnud pole, elavad siiamaani Peterburi lähedal kinnises paleelinnakus. Esindatud on kogu Venemaa ajaloo (kuri)kuulus koorekiht.
Loo peategelane on tavaline inimesest arst, kes kaasaegse meditsiini abil muudab nende eatute olendite paratamatuid vaevasid kergemaks või koguni ravib terveks (alternatiiviks on siis posija oma sajanditetaguste aadrilaskmisvõtete ja iidse tarkusega). Ta muutub koguni nii asendamatuks, et tegelikult muutub vägagi oluliseks tegijaks nende surematute hulgas.
Kuid nagu selgub, on naisel oma vägagi isiklik põhjus, miks ta sellisesse ussipessa oma nina pistab ja miks ta võimuvõitluse nimel kõigeks valmis (milleks täpsemalt, ei taha just täpsustada). Kättemaks on võimas.
Veidi meenutab loo peategelane avaloo kangelannat, ehk siis samamoodi ehitab enda hinnaga üles ühe mitte just meeldiva mehe - et siis omakorda saada seda, mida tema tahab (Venemaa ajaloo kontekstis on raske seda feministlikuks nimetada). Selles on õige sadomasohhistlikku hõngu (eks midagi sellist oli ka “Öö” tekstis). Ja no muidugi see alternatiivajalooline kappamine läbi Vene valitsejate jõhkruste (mis on tänase päeva sündmuste taustal õige usutavgi).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar