Läbi sai siis üks mu selle aasta arvatavaid elamusi lugemise vallas, ja noh, on ikka üks hull triloogia. Kuni pea viimaste peatükkideni ootasin, et milline siis õieti tuleb see grimdarklik lahendus, aga … tegu on ikka harjumuspärasema fantaasiaga, kus jõudu katsuvad paremad ja halvemad pooled - sest noh, Mirecesi tegemistel verejumalate ülemvõimu nimel pole just moraalseid põhjendusi, küsimus on lihtsalt võimu haaramises.
Aga milline möll, kõik need heade ponnistused halbade peatamiseks, kui mitu korda on need purunemas või jäävad need hädavaevu hingitsema, ja milliste kaotuste hinnaga. Rillirini ja Domi sündimata lapse jaht ja ettevalmistused selle … punase jumalanna tagasitoomiseks kasutamiseks, ohjah. Ja no see vägivald, mis iseloomustab kogu triloogiat, need inimeste ohverdamised, mingil moel see tõesti testib vastuvõtu piire.
Nagu eelmiste romaanide puhul, olen siingi kokku võtnud, milliste vaatepunktide järgi lugu esitatakse. See jaguneb enamvähem kaheks - Mace (9 peatükki ja Crys (11 peatükki), kes proovivad midagigi Mirecesi peatamiseks ja ka võitmiseks (nende taustal on ka Gilda, kellelt seekord pole üldse peatükke - ja eks juba eelmises romaanis oli tal järel vaid 2 peatükki; see tegelane … noh, oligi selles mõttes kõige kergemini “ohverdatav”). Crysiga koos liigub sandistatud Dom (7 peatükki), kes jäi eelmise romaani hiigelreeturlikkuse eest hoolimata hukkamata - sest jumalatel on temaga veel plaane (mees küll tahaks oma selgematel hetkedel vaid surra).
Kui Mace ja Crys koguvad jõude äärealadel, siis Rilporinis on uus kuningas Corvus (8 peatükki) ja Lanta (7 peatükki) - üks tegeleb vallutatud alade haldamisega (mis sõdimisega harjunud mehele osutub vähe ülejõukäivaks), teine püüab tagasi tuua eelmises romaanis hävitatud Punast jumalannat, aga selleks on vaja mitme asja kokkulangemist - eelkõige Rillirini sündimata last (Domi ettekuulutus) ja siis sõjajumala Gosfathi uuesti maa peale ilmumist (eelmises osas hävitas ta üsna muuseas veerand linna maha), mis osutub õige keerukaks ja Lantagi jaoks inimkeha hävitavaks (aga kõik kannatused jumala nimel, eksole). Ja siis on Tara (9 peatükki), kes jäeti omade käsul maha, et see võimalusel Corvuse ja/või Lanta tapaks (ja miks mitte korraldada ülestõusu). Selleks lasi Tara end orjastada … ja see üldine olukord vallutatud linnas on päris hull (mingil moel meenutab see Abercrombie viimase romaani “The Wisdom of Crowds” lugemise tunnet, kus revolutsiooni kirjeldamine on sedavõrd ängistav, et oleks justkui lugemisel hapnikukraanid kinni keeratud). Kui eelmiste osade puhul oli küsimus, et kas Tara vaatenurk on nii oluline, siis jah, selles romaanis vägagi tähtsad sündmused käivad läbi tema.
Nagu sellele triloogiale omane, siis on tegelasi, kes mõlemaid pooli ühendavad - lisaks Tarale ja vähemal määral Domile on siis Rillirin (11 peatükki), kes satub Mace’i kaitse alt … Corvuse ja Lanta kätte. Et need saaksid sündimishetkel ta lapse kätte, kellesse siis Punane jumalanna “istutada”. Ja kõigist pingutustest hoolimata see laps ka nende käte vahele sünnib. Jama küll. Vihjeks niipalju, et selle tagajärjel jääb 7 vaatepunktiga tegelasest ellu 2.5.
Selles maailmas on vast pea irratsionaalset kurjust (no kui nii võib võtta jumala poolt määratud teguviisi; ja nagu selgub, siis tegelikult on valguse ja vere jumalad üksteisega päris lähedalt seotud), ning selle kurjuse toitmine vere ja surmaga on ikka päris, päris hull (nt Lanta tempel). Lisaks veel võitlusstseenid väiksema hulga inimeste vahel, mis võivad olla õige jõhkrad. Ja piinamised, need piinamised. Vahel tekkis tunne, miks küll ennast piinata selle lugemisega, ja tõepoolest võtsingi vaheaegasid. Aga … tahaks ju teada, kuidas see üldse laheneda võiks (läheb grimdarkiks või mitte!).
Eks vähe veider on, et sellest autorist rohkem ei räägita, aga küllap selle ultravägivalla pärast. Stephensil on avaldamisel hoopis teise maailmaga triloogia, ja sealgi polevat just lust ja lillepidu, aga selle lugemiseni võtan vast aega (no avaraamat küll ootab juba riiulis). Igal juhul, kindlasti meeldejääv lugemine, kuigi vahel tabab … emotsionaalselt piinatud tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar