Tempokas fantaasiamärul, kus võimalikel headel läheb võimalikult halvasti ja võimalikud halvad on haaramas võimu tagasi - seda peale aastasadu, kui nemad ja nende verised jumalad said kas ääremaadele ära peletatud või siis maa pealt pagendatud. Iseenesest loogiline algus ühele sünkmornile triloogiale (no sünkmorni loogika ütleb, et võimalikud head ei saa olla nii üheselt head - hetkel see veel nii žanriloogiliselt avanenud pole).
Lugu on tõesti meeldivalt tempokas, mida siis antakse edasi läbi kümne tegelase lühikeste peatükkidega - 4 naistegelast ja 6 meestegelast. Nö headelt 7 ja halbadelt 3 vaatepunkti - kusjuures mõlemal poolel on nö üks tegelane, kes on ühenduses vaenlastega. Galtas, kes tegutseb heade kukutamiseks ja Dom, kes on omamoodi vahelüli jumalate maailmaga, mis tähendab ühtlasi siis ühendust pagendusest naasvate verejumalatega: selline üpris veider seestumine, ka selle romaani kontekstis.
Peatükkide järgi kujuneb välja kolm peategelast: see seestunud Dom (18), Crys (15, teine võimalik seestuja) ja Rillirin (14, kahe üks vahelüli kahe vaenupoole vahel; seda küll orjast ülejooksikuna). Järgmise lüli moodustavad isa ja poeg Durdil ja Mace (kumbki 11 peatükki) - üks, kes pealinnas püüab ohjeldada kurbusest segiläinud kuningat, ja poeg, kes siis püüab kaitsta riigipiiri Mirecesi sissetungijate eest (ühtlasi paar, kellele pakutakse võimalikku kuningatiitlit, kui senine kuningas ja ta järglane peaks … riigikorrale liialt ohtlikuks muutuma).
Alles seejärel järgnevad nö pahade vaatenurgad (kummaltki 9) - Mirecesi uus liider Corvus (kelle õde Rillirin on sealt põgenenud ori) ja reetmise üks organisaatoreid Galtas (harvanähtav tegelane, kes ongi vaid negatiivne). 8 peatükki on Taralt - kes on muidugi märkimisväärne, et on naisena sõjaväes karjääri teinud, aga selles raamatus on tema tähtsus nagu teisejärguline; küllap triloogia edenedes tõuseb ta rohkem esile senise tapeedi asemel. Kummagi poole preestrid Lanna ja Gilda (kumbki 5 peatükki, neist vähemalt pooled on need üheskoos), neist ehk olulisem oma Lanna tegemised, kuivõrd ta on Mirecesi usujuht või nii (Gilda tähtsus on sarnane Taraga; hetkel ei muutuks suurt midagi, kui need jääks otsese vaatenurgata - aga see muidugi viiks kõvasti paigast romaani soolise tasakaalu).
Et tegemist on sünkmorniga, siis siin leidub üsna jõhkrat vägivalda (eriti siis üks rituaalne ohverdamine). Ja noh, need pagendatud verejumalad vajavad naasemiseks õige metsikul hulgal verevalamist - seda kasvõi eneseohverdamise vormis, nagu seda Mirecesi puhu tehakse. Jõhker värk.
Eks kaasaegsust lisab seegi, et üks peategelane avastab, et tegelikult suudab ta lähedust kogeda ka omasoolisega; et siis pole miski kõrvaltegelane - autor on selles suhtes ikka pedaali põhja vajutanud.
Ühesõnaga, üpriski hea litakas möllu; seda mitte küll nõrganärvilistele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar