Kui “Godblind” juhatas sisse malelaua Mirecesi aladelt Rilporinini, siis “Darksoul” keskendub peamiselt ühele osale (või noh - kogu selle hetke konflikti keskmele): ehk kuidas Mirecesi vägi Corvuse juhtimisel ning prints Rivil ja ta usuvahetajate armee vallutavad üheskoos Rilporini (mille kaitset juhatab Durdil, kes muuhulgas leiab peale haige kuninga surma uue kuningakandidaadi, kelleks pole teps mitte linnamüüri taga märatsev Rivil). Ja kogu romaan ongi sellest nädalaid kestvast lahingust.
Romaani jooksul jõuavad Rilporini ka eelmise raamatu ränkadest kokkupõrgetest ja varitsustest ellujäänud (Crys, Mace, Tara), kes juhivad väeüksusi läbi Mirecesi piiramisrõnga linna - mis taas põhjustab suuri kaotusi … ja näiteks Rillirin ei pääse üldse kindlusse.
Mirecesi vägedeni jõuab omakorda aga Dom, kes on lõplikult Dark Lady nimelise Punase jumalanna poolt üle võetud; ning Dom toob Corvusele ja Lantale sõnumeid ja luureteavet Punastelt jumalatelt. Ja üks neist teadetest on Rillirini kohta - kes on nimelt ainsast armuööst Domiga muutunud rasedaks ja kannab last, kes peaks olema kaalukeeleks, kas peale jäävad Punased või Valguse jumalad. Lantal on muidugi plaan, kuidas peale lapse sündi ohverdada Rillirin (kes pole tolleks hetkeks teadlikki oma õnnistatud olekust). Igal juhul, Rilporini mitte pääsenud Rillirin hakkab rändama lõunasse koos ühe vana tuttavaga, et sealt abi saada.
Lahing Rilporini pärast on metsik ning viimaks sekkuvad sinna jumaladki … mis muudab võitluse käiku inimeste jaoks veel rängemaks. Langeb mitmeid tegelasi, kelle vaatenurki autor seni kasutas. Aga jah, Mirecesi metsikuste kirjeldamine on midagi sellist, mis paneb vast proovile lugeja vastupanuvõime (eks see hakkab meenutama juba Anna Smith Sparki triloogiat - vähemalt Stephensil on tegelasi, kellele nagu kaasa elada. Ja noh, eks Stephens pole läinud ka nii äärmusse kui Steven Eriksoni Coltaine’i taganemine või Pannion Seeri valitsemine).
Kui “Godblindi” puhul joonistuvad peamised tegelased üsna selgelt välja, siis nüüd on tasakaalukam lähenemine. Valguse Jumalate poolt siis Crys (8 peatükki); Durdil, Mace ja Tara (kõik 6); Rillirin (4) ja Gilda (2) - et siis märkimisväärseim on Rillirini tahaplaanile jäämine (aga ta ei saanudki Rilporini, eks autor valmistab siin järgmise romaani kliimaksit või midagi). Punaste Jumalate järgijad: Corvus (7), Galtas ja Dom (5), Lanta (4). Dom on muidugi monumentaalne poolevahetaja ja selle romaani lahenduses on temal väga suur roll - aga see peaks veel jätkuma kolmandas raamatus (jajah, Rillirini rasedus ikkagi). Kui esimeses romaanis jäi arusaamatuks Tara ja Gilda olulisus, siis selle romaani epiloogiks saab vist pihta Tara Suurele Ülesandele (muidugi, plaanida võid ju mida iganes). Eks seda on ette heidetud, et vaatenurki on liialt palju … eks siis kolmandas raamatus selgu, milleks Gilda õieti vajalik on.
Sest noh, Gilda on teatavasti Rilliriniga - keda nüüd mõlemad pooled soovivad leida tänu sellele Domi jumalateülesele ettekuulutusele. Kuid et tegu on grimdarkiga (mida selle romaani puhul on peetunud koguni äärmuslikumaks suunaks), siis ei suuda oodata kellelegi just õnnelikke lõppe (mis näiteks Ed McDonaldi triloogia lõpplahenduse puhul pani kukalt kratsima). Igal juhul, triloogia viimase osa pealkiri on teatavasti “Godchild” … mis siis vast ei käi teps mitte Domi kohta nagu seniste osade pealkirjad (noh, eks ulmelisi võimalusi ole, kuidas Dom uuesti beebistada, eks seda ole kah tehtud). Samas muidugi - grimdarki loogika järgi ei saa nö head tegelased midagi nii üheselt head olla; kuid seni on see puhtalt hea ja kurja vaheline võitlus. Et siis ikkagi polegi traditsiooniline grimdark, lihtsalt ülimalt brutaalne fantasy?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar