Inimkond paistab jagunevat kaheks - ühed, kes hindavad prantsuse kirjandust, ja teised, kes sellest suuremat ei pea. Mina kuulun viimaste hulka; õieti ei torka pähe ühtegi autorit või teost, mis rohkem kõnetaks (noh, hiljuti tekitas Celine’i eestindamine põnevust, aga nüüd nagu huvi jahtunud; ja kunagi noorena Camus “Võõras” - aga seda vast ei kipu uuesti lugema.) (Ahjah, Boris Vian.) Nii polnud ka selle tõlkega just suuremaid ootuseid, ja noh, enamvähem nii ka jäi.
Tegu siis dramaatiliste lühibiograafiatega olnud ja olemata inimestest. Esimene osa - Empedokles kuni Nicolas Loyseleur - oli selline … ahah, märgiline värk; siit tõusid küll esile Krates ja Clodia oma õige sõgedate kokkuvõtetega, mis vääriks vast romaanideks arendamist. Aga muidu viis see paratamatult mõttele, et kui huvitav oleks hoopis lugeda mingi ajajärgu täiesti tavalistest või marginaalsetest isikutest (jajah, hilisem prantsuse ajalooteadus hakkas ka nendega tegelema).
Ja siis tuligi kolm pärlikest: Armuneid, Sõdur, Näitleja. Oma ajastu marginaalid, kes jäid elu ja olude hammasrataste vahele. Aga milline … argine jälkus (jajah, tegu on arvatavalt väljamõeldud elulugudega), kus inimesed tahavad midagi enamat, aga leiavad ikka mingi nurgataguse surma. Aga millised ekslemised.
Edasi läks Schwob vähe seikluslikumaks, pöördudes Ameerika koloniseerimise ja piraatide poole - mis iseenesest on igati meelelahutuslikud nupukesed, aga kuidagi … nojah, meelelahutuslikud kurioosumid.
Et jah, prantsuse kirjanduse jaoks peab olema õige soolikas, mida paistab olevat kasvõi järelsõna autoril Tiit Aleksejevil (kui järele mõelda, siis tema ilukirjanduslikud tekstid on ka üsna prantsasliku maiguga - aga eks ta vist omal ajal tudeeris Prantsusmaal).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar