Sedapsi, noored kirjandushuvilised ja teised vaimuhaiged, see on üks raamat, mida tuleks lugeda ja seedida. Või siis jätta lugemata ning elada edasi oma võluvas bling-bling maailmas, suurt midagi ei muutu. Tegemist on tõeliselt vihase raamatuga, mis virutab heaolumakku mis hullu (ja vale pole see mitte). Tekstis on niipalju tavakäitumise eemaletõukavaid hetki või tabamisi, et tõepoolest, tunned mõneti solidaarsust Céline'i raevu või jälestusega. Raamatu esimene pool (sõda, Aafrika, Ameerika) on kui palavikuunenäo košmaar, romaani teine pool on kui Prantsumaa nimelise mülka argiõudus (oh, suured sõnad!).
Ehk siis lugu umbkaudu selline, et raamatu algul hüppab peategelane Bardamu rõõmuga I maailmasõtta marssivasse kolonni, ja noh, õige pea saab šoki sellest... sõjast. Järgneb hingeline põrutus ning satub vaimuhaiglasse paranema või nii (posttraumaatilise stressiga Švejk, eksole). Noh, lõpuks saabki sõjaväest vabastuse ning seilab edasi Aafrikasse... sinna sõites ja seal olles kogeb järgmisi, hmm, apokalüptilisi kogemusi ja konservielamusi. Seejärel toimetatakse ta laevale, millega aerutab Ameerikasse (Uus Maailm ongi vast ulmelisem osa raamatust, kõik see orjus ja muud juhtumid). Tüdineb sealgi seiklustest ja armastusest ning tagasi Prantsusmaale, kus omandab lõpuks arsti ülla ameti. Ehk siis möödub kuus aastat. Teose teine pool ongi siis, hmm, seiklemine sealses mädas ja roiskumises ja võrdlemisi moraalivabas ühiskonnas.
Natuke ajuvaba on jutustada tegevusest, sest kõikse aeg käib üks sumbunud või palavikuline nihverdamine ja peetimine. Kõigest sellest inimsitamassist mõjus kurblikuima hetkena hoopiski seaga juhtunu (lk 305). Mitte et tegemist oleks šokiproosaga, aga noh, eks tegelt nati on ka. Ja need esseelikud heietused elust võivad pakkuda nii mõnelegi avastamis- või äratundmisrõõmu (ent eks leidu kah autori väikekodanlikke mõttekesi, see ei ole äärmuslikeim lahknemine inimsusest). Ja milline stiilsus (siin toodud kaks tsitaati on küll tavakirjanduslikud, normaalsed, muidu on Céline'l ikka gaas põhjas).
“Ma olin alati kartnud, et olen seest tegelikult nagu tühi, et mul ei ole ühtegi tõelist põhjust olemas olla. Nüüd olin ma faktide toel oma olematusele kinnitust saanud. Selles keskkonnas siin – liiga erinevas mulle oma väikesel viisil harjumuspäraseks saanust – olin ma silmapilkselt nagu ära lahustunud. Ma tundsin ennast tõesti olemasolemise piiril, lihtsalt ja labaselt. Kohe kui minu ümber ei räägitud enam harjumuspärastest asjadest, ei takistanud miski mind üleni langemast mingisugusesse võitmatusse igavlemisse, vaiksesse, hirmuäratavasse vaimsesse katastroofi. Vastikus.” (lk 214)
Päris hullumeelne tõlge (peaks uuesti lugema!), sutt samast ooperist Hilsenrathi mölinamaailmaga. Või natuke võrrelda Griškovetsiga – ühel selline tiira-taara muhe semulikkus ja hinges oigamine, teisel näkku lõrisev tung&torm ja nihilistlik minnalaskmine. (Ajalooliselt oleks teksti ehk huvitav kõrvutada Camus “Võõra” või miks mitte ka Remarque'i pateetikaga.) Tore, et kirjastus lasi tõlkijal nii pika järelsõna avaldada, sai kah selgemaks, miks mõned nimed olid just sellised, et äratasid ähmast äratundmist. Ja mis tunne võis küll olla päevast päeva seda maailma tõlkides, respekt ja kummardus. Kui üldiselt on ilukirjanduses kõnekeelne väljendumine lugemist hõlbustav, siis see romaan on juba avalehtedest parajalt tiine ja põrplev, mida ei läbi just ülikiirelt lenneldes (no tegelt saab ka nii). Tõlge on päris füüsiline, kõik haiseb, lõhnade orgia (lk 292) ja pulbitsemine; või nagu tõlkija mainib – pudruline algmateeria, millest formeerub... midagi. Hullu? Tegelt mitte. Ju?
“Ta kaugenes iga minutiga elust ja enam me teda kinni ei hoidnud. Higi tuli ta näo peale nii suurte tilkadena, et ta oleks nagu terve näoga nutnud. Sellistel hetkedel on kõhe tunne olla muutunud nii vaeseks ja nii kõvaks, nagu sa oled muutunud. Sul pole enam peaaegu midagi järel, millega võiks aidata teist inimest surra. Sinus on alles ainult need asjad, mis on vajalikud igapäevaseks eluks, mugavaks eluks, ainult iseenda jaoks, lühidalt, kõnts. Sa oled tee peal kaotanud kogu usalduse maailma vastu. Sa oled peksnud selle vähese halastuse, mis sul veel oli, nii sügavale keha põhja kui said, nagu mingi vastiku väikese tableti. Sa oled surunud ta pärasoole lõppu, selle halastuse, koos sitaga. Mõeldes ise, seal on tema koht.” (lk 522)
Nojah. Tekst pole just soovitav lugemine näiteks isamaaliselt meelestatud kodanikele (aga kui vihkad prantslasi, siis küll). Või noortele emadele ja muudele sellistele. Suvalised idioodidki võiks raamatut mitte kätte võtta. Või noh, üleüldse, tasub lugeda. Tõesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar