Arvasin aastakümneid, et ma Käsperi ilukirjandust rohkem kätte ei võta. Aga kui nüüd Vikerkaar avaldas ta noorpõlvetöö, siis … uudishimu võitis kindlameelsuse (mäletasin valesti, 2011 olen siiski lugenud miskit huumorikogumikku).
Nagu pealkiri sedastab, on tegu variatsiooniga Henrik Ibseni “Rahva vaenlase” ainetel, algselt kirjutatud keset õitsvat stagnaaega. Küsimus siis sellest, kas ja kuidas tõtt rääkida. Millest muidugi tekib küsimus, et kes oled sina, et tõde kuulutada. Või miks sa arvad, et sinu tõde on see kõige õigem tõde, mida kõik muidugi peavad kuulma.
Stockmann arvab, et tema on nüüd valmis kuulutama tõde, mida ta on pikka aega vaaritanud. Kuigi see on raske, aga noh, välja tuleb öelda ja tema teab, mis kõik ees ootab. Kammernäidendi teine osaleja (taustal on ka Stockmanni naine, kuid ajastule omaselt on ta lihtsalt teenindav objekt) Heasoovija ütleb muidugi, et Stockmann elab illusioonides ja toob end ohvriks masinavärgile, mis võimu ülal hoiab. Nende dialoogi juhibki Heasoovija, kes vaat et põrmustab Stockmanni pateetika.
Nagu Käsper kirjutab saatesõnas, on selle näidendi sõnum tema meelest oluline ka tänapäeval. Ühelt poolt siis dissident ja tema sügavam arusaamine sellest, mis õieti toimub; teiselt poolt siis võimu käpiknukk, kes sellised vabameelsuse püüab ära nüristada või nullida, olles samas justkui … parim sõber.
Ega siin suuremat võrdlust teki Morna mininäidendiga, lihtsalt see fakt, et … need üldse ilmusid nii Loomingus kui Vikerkaares. Väga vast ei kujutle, et seda võiks lavale tuua.
DR STOCKMANN: Mees, mul on sinust kahju. Sa oled samasugune silmapette ohver, nagu kõik teised.
HEASOOVIJA: Luba!
DR STOCKMANN: Sa näed ainult neid ponnistusi, mida teeb igaüks eraldi - ja nii võib tõesti jääda mulje, et sinu soovituste järgi käitudes on võita rohkem kui kaotada. Aga niipea, kui me võrdleme üksikute meeste väikseid kordaminekuid nende tohutute kaotustega, mis tabavad meid vaikimis, käegalöömise ja arguse tõttu, siis on selge, et me saame iga päev ainult lüüa, lüüa ja lüüa. Ja me ei anna endale sellest aru üksnes sellepärast, et iga üksiku mehe roll meie suures kaotuses on nii pisike, et ei torka esmapilgul üldse silma. Mistõttu on lihtsamast lihtsam väita, et selles, mis toimub, pole keegi süüdi, see on objektiivne paratamatus, mille vastu me oleme võimetud- kuigi tegelikult on see paratamatus vaid meie orjameelsuse vili.
(lk 67)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar