Näidend on igati klassikalise silmnäoga, aga samas kujutlen, et Mati Unt võinuks seda küll lavastada (no samas ta muidugi “Woyzeckit” ei puutunud) - sest see on oma olemuselt mänguline ja võimaldab erinevaid mänguviise. Tegu on küll komöödiaga, aga samas annaks välja tuua kasvõi tragöödiana, pea igas tegelases on tegelikult midagi traagilist ja painavat. Kuningas Peeter kui oma koorma all ägav või siis reaalsuse kaotanud mees; Valerio kui veider trikitaja, kes püüab omal moel kuningriiki koos hoida; Leonce ja Lena kui … oma seisuse hüpiknukud ja formaalne mäss selle vastu. Ja neid tegelasi ei pea üldse nii tõlgendama, vali ise, mida soovid.
Ühesõnaga, tegelikult igati nooruslik näidend - kuigi esmapilgul on selline puine komöödia mingis vanamoelises soustis. Üllatav värk. Ja tegelt, eksole, räägitakse veel, et tegu ka poliitilise tekstiga.
“GUVERNANT: Ärge mõelge selle inimese peale!
LENA: Ta oli oma heledate lokkide all nii vana. Kevad palgetel ja talv südames! See on kurb. Väsinud keha leiab kõikjal padja, aga kus peab puhkama vaim, kui on väsinud? Mulle tuleb õudne mõte pähe: ma arvan, et on inimesi, kes on õnnetud ja ravimatud ainult sellepärast, et nad on.” (lk 26)
“Hesseni sõnumitooja” kohta on raske midagi öelda, on selline terav süsteemikriitika ja saksa enda vaimu kiidulaul. Eelarvenumbrite tõlgendus on tore. Nagu ikka, hämmastav, et autor oli tegelikult nii noor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar