Elu ei lakka üllatamast – tuleb välja, et eesti romaaniklassika uuendaja on varem suisa huumorit kirjutanud. Uskumatu, aga tõsi. Tegemist siis üleminekuaja poliitilisevõitu huumoriga, mis takkajärgi kõhukõverust just ei tekita – lood siis sellest, kuidas taasiseseisvunud Eestis puutub kirjanikuhärra kokku kõiksugu elus ja eluta kuulsustega (Lembitu, Parek, Jeltsin, Tammsaare jne) ning tutvustab neile EV uut toimimist ja selle imelikku ilmaelu. Eks see kõik ole oma üheksakümnendate alguse mekiga, vabadusevalud ja rahahullused, nii mõnegi vene poliitiku puhul annab meelde tuletada, kellega üldse tegemist on; ehk see siis millalgi ilmumisajal ikka huvitav oli (ma loodan), arvatavasti need markeerivad mõnd prantsuse klassikat vms (aga muidugi, lihtinimesel ongi raske härra Käsperi vaimuvälgatuste kõrgusteni tõusta). Tundub, et autor pole just eesti naistest suurt vaimustunud (lood Husseini, Loreni ja Marmeladovaga), aga ega ta eneseirooniatki vaka all hoia.
Nojah, raamatuke unustuse varasalvest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar