Sander üllatab - kuni teksti finaalini oli tunne, et tegu on üsna igava tekstiga ning kindlasti nõrgem kui Kivisildi või Jekimovi varem loetud tekstid. Aga siis see puänt … noh, sellist hopepunki ei osanud õieti oodata, aga loogiline see on. Aga kui mõrkjalt loogiline …
Et siis kaugkosmose uurija on saadetud välja planeedile, kuhu ta on nagu unustatud. Kasvatab seal puid ja kirjutab planeedist tähelepanekuid ja püüab lasta end kohalikul elul mitte ära süüa ning üksindusest mitte hulluks minna. Planeedist on ta kirjutanud köiteid ja köiteid, ehk keegi millalgi leiab need üles. Käes on sealviibimise miljones päev ja korraga …
Tõepoolest, ei taha teksti väga avada, aga selline üllatus. Kui eelmised tekstid üsna kihavad elust ja tegelastest, siis see on õige staatiline ja sissepööratud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar