Lehari tekst on samas laadis (ja samaaegne) nagu Kairi Looki ja Brigitta Davidjantsi teosed ehk tõlgendus lapsepõlvemaastikust, mille sõnnikust on siis sündinud kaasaja mõtlev inimene. Kui teised autorid andsid aimu nö muinas-kesklinnast ja -Mustamäest, siis Lehari tuletab meelde Lasnamäe lõhnu ja maitseid.
Ja seda Kafka abil (nagu pealkirjastki võib lugeda) - lapsena teadmata, kes see seal pildil on, kuniks siis kooliajal sai tõele jälile ning eks siis sellest vast tõuge niisuguse teksti loomiseks. Vaadates kahte varasemat Lehari lugemiskogemust, pole ma seni autori tekstidele just pihta saanud, aga selle loo noorusea tõlgendused on päris huvitavad nägemused ning eks hirmutavamad osad on need võhivõõrad keskealised või vanemad mehed, kes noortele tütarlastele tähelepanu pööravad. Aga Lehari kirjutab muustki; omal moel päris painav tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar