Kahe loetud loo põhjal võiks
koguni öelda, et autoril on mingi oma käekiri ja siseilm (või noh, mõlemad
tekstid toimuvadki kuskil ajutaguses, mentaalses olluses). Seekordne tekst
räägib … geenidest. Et millist geneetilist mälu oled esivanematelt pärinud ja
kas see ka aitab sind ennast leida. Geenisupist!
Muidugi, tegelikult võib Lehari
oma mõistulooga väljendada hoopis midagi muud. Kui eelmises tekstis oli juttu
enesematmisest, siis seekord on teemaks enesesse sukeldumisest. Natuke psühhoanalüütilist
värki, või?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar