Belials on heas mõttes keskmine autor: nii on siin kogus häid lugusid, mõnuga loetavaid jutte ning tekste, mis kantud eelkõige autori enda jutustamismõnust, mis aga mulle suurt midagi ei ütle ega tekita kaasaelamist. Tegu pole valikkoguga - vaid üks tekst (“Koonemani Õnn”) on taastrükk; see ongi spetsiaalselt koostatud kogu, kus aastate (või õigemini aastakümnete) jooksul kogunenud ideed on viimaks tekstideks lahti kirjutatud. Ja muidugi see idee jutukogude triloogiast - teadusliku fantastika kogu ilmus üle kümne aasta tagasi, nüüd siis fantaasia, järge on ootamas võimalik õudusele pühendatud kogumik.
Takkajärgi on mul kuidagi kahju, et see Renneri ja Finki seeria pole autorilt veel suuremat pühendumist saanud, sellest võinuks ikka moodustada oma kogumiku - kuid ehk võiks see inspireerida mõnd muud autorit (või autoreid) edasi kirjutama, kenasti on ainest ühismaailmaks.
Lugude keskmine hinne on 4,7, eks positiivsemat muljet hoiab üleval paremad jutud “Sfinksi silmad” (ja üldse Renner & Fink) ja “Koonemani õnn”.
Sfinksi silmad 6/10
Kroon ja kiiver 5/10
Surnud Kuninga Linn 5/10
Kogu maailma au 5/10
Majakavahid 5/10
Sepapoisid-sepapoisid. Palgasõdurite I lugu 4/10
Maailma otsa. Palgasõdurite II lugu 4/10
Sinilinnu sitt 4/10
Kohtumõistjad 3/10
Imed ei tohi surra 4/10
Koonemani õnn 6/10
Sõdalane Sauras 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar