Kui Renner ja Finki seeriat alustades arvasin, et ehk need kõik tekstid võiks moodustada midagi kollaažromaanlikku, siis tegelikult nii siiski pole - lühemad lood on vaid episoodid sellest, mis annavad aimu sellest, mis kõik varem juhtus, kuidas Rennerist sai Marutõbi. Nendes kolmes loos enam pole Finki - aeg on kõvasti edasi läinud, Marutõbi on möllanud aastakümneid kõiksugu sõdades ja nii endale sünge kuulsuse külge saanud. Ja kõige taga on ikka kahtlus, millised jõud seda maailma õieti valitsevad, millega tõmmatakse niite eri jõudude vahel. Tekstide lõpuks jõuab Renner pärale.
Selles suhtes jõuab see seeri oma algusest lõpuni - muidugi võiks seda edasi kirjutada või siis Renneri loos esinevaid suuri auke rohkem avada (möödaminnes saame teada ka Finki ja Renneri perekondade saatuse - ja miks Finki seetõttu pole). Ühesõnaga, potentsiaali oleks justkui ühismaailma kirjutamiseks. Huvitav, et Belialsil tekkis selle maailma idee peale “Ashinari kroonikate” (1997) ilmumist, seega tekstidena ilmumine võttis aega - ja nagu aru saan, siis paar teksti on õige verivärsked.
Kogumiku kaaneillustratsioon pärineb jutust “Majakavahid”, tegu on selle loo ühtede kõrvaltegelastega, kes järjekordselt vilksatavad Renneri teekonnas. Ses suhtes veidi ootamatu valik, aga Liis Rodeni tehtud illustratsioonidest kogumiku eri lugudele vast tõesti kõige kaanepildilikum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar