Silvi Ira, Lehte Lenk – Mida jutustab aegade aeg. I osa (2001)

“Nii seisid kaks võõraks jäänut, ema ja poeg, trepil, kui päike loojus ja tähedki särama lõid. Nad jutustasid kaua.
* * *
Mida vanemaks inimene saab, seda suurem on tema mõtteväli.” (lk 18)

Kui ma nüüd õieti aru saan, siis selles raamatus jutustavad lugusid puud ja kivid. Iga loo algus on dateeritud kuupäevaga (vahemikus 1999-2000), sellele järgneb kivi või puu asukoht, kellelt raamatus olev tekst on üles tähendatud. Loo pikkus on 2-3 lehekülge ning viimastes lõikudes on eluks vajalikud õpetussõnad, mis peaksid tuletuma eelnevast igati kujundlikust kivi jutustusest. Ehk võiks neid tekste suisa nimetada eesti zenilikeks mõistukõnedeks.

“Need muinasjutud olgu õpetuseks, mis sest, et nad kurvana näivad. Need annavad inimestele mõtlemist ja puhastavad inimese hinge. Nad toovad inimestest välja halva ja annavad inimestele uusi mõtteid ja ideid.” (lk 85)

Tüüpsituatsiooniks on noorena kodust lahkumine ja hiljem raugana lapsepõlvekanti sattumine. Või siis suisa muinasjutulikud kivist välja pigistatud lookesed. Ümbritsev keskkond on ikka idülliline – päikseline suvi või lumine talv jne – nagu ikka, vanasti oli rohi rohelisem. Juhtub ka imesid – vanamutid nutavad silmist pärleid välja, Metsahaldjas jms jagavad võlukepikesi ja varandusi.

7. juunil 1999 (lk 40-42) teatab kivi või puu (mis asub aadressil Pakamägi Sipas), et kõige harmoonilisemat elu elasid 19. saj eesti talupojad, ehk siis ajal mil ei kasutatud põlluharimismasinaid, polnud televiisorit ega tugevat muusikat. Vanal ajal ei tülitsetud, hoiti hoopis kokku. Jaanipäeval ei joodud ega räusatud külavahel.

“Kiidulaulu ei oota need, kes on õigel teel. Paraku paljud seda ei mõista ja tulemuseks on see, et omad vitsad peksavad mõnikord isegi väga valusalt.” (lk 52)

veel samadelt autoritelt

Juhan Paju – Vanaema mõis (1999, 2000)

Varalahkunud Paju teosed on igati vahvad. Fantaasialend segatud asise maailmaga (mis omakorda on üksjagu jabur, eriti veel tänasest vaatepunktist). Haapsalu detektiiv, Peterburi mõrtsukkala, Vene tuumaallveelaeva ärandamine – puhas lugemismõnu.

Senini polnud suuremat tahtmist kaht Paju teost lugeda. Nüüd siis sai lõpuks üks neist läbi loetud - “Vanaema mõis” (see jäi poolikuks, eks?) ja tuleb tõdeda, et Paju suudab ikka üllatada. Esimene raamat – juuniküüditamine ja sõjaaastad – on ootamatult ebapajulik, nö hästi kirjutatud. Tegevus toimub Eestist Siberini, pillimehest südametemurdja Mati Villitoa näiteks küüditatakse Siberisse, seal sunnitakse teda nõukogude vägedega ühinema, maailmasõja lainetes deserteerub ta Pihkva kandis ja astub saksa sõjavägedesse. Ning viimaks toimetatakse ta salaja Siberisse tagasi.

Kui esimese raamatu märksõnaks võiks olla täiskasvanuks saamine, siis teine raamat võiks olla kui täiskasvanute raamat (vaevalt, et Paju teise raamatu käsikirja romaanivõistlusele saatis?). Sõda on lõppenud ja Eestis ellujäänud noored mehed-naised on, noh, meeste- ja naistenäljas. Olemise õudus ja tiirasus (raamatu teine peatükk kohe lajatabki pealkirjaga - “Tiirane mets”). Metsavennad, hävituspataljonlased, ja nende vahele jäävad kaunid-meelad täiskasvanud neiud. Esimese raamatu spermapull – Mati – on Paju poolt Siberisse jäetud ja seetõttu on teises raamatus hoopis vähem raskejalgseid naisi. Ja Paju suudab selleski raamatus üllatada – kui pea kolmveerand raamatut on pea vodevillilik melu, siis viimased viiskümmend lehekülge on tinaraskelt masendavad. Häving ja väike lootusevilksatus.

Ühesõnaga, üllatav teos. Huvitav, mis Paju arvates sellest vanaema mõisast viimaks saama oleks pidanud?
“Kumbki neist ei võinud aimata, et järgmine kohtumine vennaga saab teoks alles pool sajandit hiljem.” (1999: 162)

Jeremei Aipin – Jumalaema verisel lumel (2008)

Poeetiline-romantiline (segatud jõhkrustega) proosateos handist Laste Ema vaevarikkast odüsseiast oma laste päästmise nimel. Looduslik maailmavaade seguneb vahel kristliku ja ka monarhistliku vaatega, miks mitte ka pärisorjuseaegne mõtlemine (suur hea tsaariisa päästab) – aga ehk selline vanamoelisus oligi autoril sihilik. Tagasivaated ugri minevikku – vanasti olnud ikka võitmatud ugri kangelased, kes ei vaevunud isegi salakavaleid neenetseid taga ajada, elati kindlustes jne (XIV peatükk). Kirjutusviis on justkui venelik (kui see nüüd ütleb midagi).

Samal teemal tasub kindlasti lugeda järelsõna autori Leete raamatuid põhjarahvastest ja Kazõmi sõjast ( “Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine”; “Kazõmi sõda: šamanistliku kultuuri allakäik Lääne-Siberis”; “Muutused ja meeleheid: põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel”)

ekspress
sirp

J.K. Rowling – Harry Potter ja Segavereline Prints (2005)

“Fred, George, Harry ja Ron olid ainsad, kes teadsid, et ingel puuladvas on tegelikult aiagnoom, kes oli hammustanud Fredi pahkluust, kui Fred oli jõulupüha õhtusöögiks porgandeid üles tõmmanud. Juhmistatud, kuldseks värvitud, tillukesse baleriiniseelikusse topitud ja seljale kleebitud väikeste tiibadega vahtis ta vihaselt neid kõiki ning oli oma suure, kartulit meenutava kiilaspeaga ja üsna karvaste jalgadega kõige koledam ingel, keda Harry oli kunagi näinud.” (lk 283)

Millegipärast kipub nii minema, et kõiksugu poisikeselikud kangelased – nt Potter, Frodo, Lindgreni poisskangelased – kipuvad üks hetk tüütama ning hakkad hoopis fännama aegajalt taustas vilksatavaid tegelasi. Praegusel juhul meeldib mulle mõte neist kirjakandjad-öökullidest. Et ongi sellised tegelased, kes popsuvad kuskilt kohale ja kaovad seejärel kapi otsa järgmist tegevust ootama. Mõnusalt armas.

--

J.K. Rowling - Harry Potter ja surma vägised (2007)



Veni, vidi, vici.

2008 top 5

1 Murakami “Kafka mererannas”
2 Kätlin “Üks pole ühtegi”
3 Schätzing “Parv 1”
4 Houellebecq “Elementaarosakesed”
5 Padesaar "Veel üks paradiis"

Aarne Anmann – Kuristiku serval kõndijad (2008)

“Tore oli sinuga taas kohtuda, aga nüüd lähen ma magama, sest eelmine öö oli teguderohke – peaaegu täitsa magamata – ja ka actioni oli nii et tapab.” (lk 27)
Anmanni raamat kirjeldab paramilitaarüksuse tegusat kuud nüüdses Afganistanis: “Ametlikult olid nad registreeritud kui turvaettevõte, kuid tegelikkuses paramilitaarne üksus, mis oli sõjapidamises osavam kui paljude riikide sõjaväeosad, rääkimata Afganistani relvajõududest.” (lk 9). Üksusse kuulub ligi viisteist baltlastest ja soomlastest rahuvalveveterani, kellest kogenumad alates 1980ndate Afganistani sõjast ringi madistanud. Tegemist on tõeliste nüüdisaja rambodega, kuigi jah, mõneti on jäänukeid nõukalikust mentaliteedist. Neid juhib eestlane (major) Art, kelle ainsaks veaks on luuletuste kirjutamine (lk 7 – kaks näidet on raamatuski, lk 23, 150).

Raamatut võiks iseloomustada kui laksakas sirgjoonelist meestejuttu, mis pole just kirjanduslikult esitatud (kuigi jah, mis see kirjanduslikkuski on). Militaarfännid võiks seda ehk huviga lugeda, pärast hea vastu rinda taguda, et näe milline kõva eesti mees. Kas see kõik on ka üks nauditav ports campi, ei oskagi öelda.

Algul kirjeldatakse turvafirma töö köögipoolt ja selles esinevaid turvalisuse probleeme. Mille üksus edukalt lahendab. Seejärel palkab Briti luule nad kuuks ajaks valvama üht ladu/baasi, mis asub Pakistani lähedal pärapõrgus. Kaevutakse sisse ning lüüakse kuu vältel lahinguid sissidega. Mõneti hämmastav, millistes kogustes vabadel päevadel alkoholi tarbitakse, ikka võetakse liitrine viin – on tunne, nagu peaks neil pidev kerge staatiline joove või jääknähud olema. Karust nalja visatakse nii omavahel kui ka pärapõrgusse kaasavõetud slaavi köögitöölistest sõjamammidega.

Vastaspooleks pole keegi muud kui kaamelipilastajad ja lambakoinijad, sekka mõni üksik taliib või afgaan. Natuke kummastav lugeda Arti refereeringut Balti riikide ajaloost (lk 78-80) iirlasest logistik-langevarjurile, aga ehk seegi ütleb nii mõndagi.

Raamatut võinuks ehk väheke toimetada. Aga eks ole järg sellevõrra kindlasti toekam.
“Maailm on kriisipiirkondi täis ja meiesuguste järele on nõudlus suur, seda enam, et meil on distsiplineeritud üksus, mis sest et kõrilõikajad, kuid ka kõrisid lõikame me mingile moraalile baseerudes või ka siis, kui enda elunatuke on niidiotsas, mitte vere- või rahajanust.” (lk 151)

Italo Calvino – Parun puu otsas (1971)

Käesolev köide sisaldab eneses kolme romaani: „Olematu rüütel“, „Poolitatud vikont“ ja „Parun puu otsas“.

Calvino kirjutiste maailm on osalt ebareaalne ehk maagiliselt realistlik nagu seda teadjam lugeja või keskmine kirjandusteadlane nimetada võiks, teotsevad tegelased ja teose kontekstis loomulikena näivad sündmused võivad autori elava kirjeldusande tõttu kergeusklikumale lugejale vaat et reaalsedki näida. Metafoorlikkus, kujundlikkus, tõlgenduslikkus, filosoofilisus, veidrus, iroonia, mitmeplaanilisus ja nii edasi ja nii edasi - ikka kõik need väga head teost iseloomustavad sõnad.

Rüütel, kelle raudrüüs valitseb tühjus ( ?kujund: tahte ja teovõimega seest tühi inimene) soovib ometi elust osa võtta, seda reeglina keskmisest ärritavama pedantsusega, näiteks söögilauas, kus „möll on hullem kui lahingus“ (lk 56) käitub nimetet olematus Agilulfo tõeliselt peene härrasmehena, kellega teenrid näevad „rohkem vaeva kui kogu ülejäänud laudkonnaga kokku. Kui mujal ei tehta mustadest nõudest mingit numbrit ega ole uute roogade jaoks tarvis uusi tuua, sest igaüks sööb, kuidas juhtub, kas või laudlinalt, siis Agilulfo nõuab, et talle toodaks aina uusi puhtaid nõusid, küll taldrikuid ja alustasse, küll kausse, küll igat sorti peekreid, nuge-kahvleid, supi- ja dessertlusikaid. Ja hoidku taevas, kui noad pole piisavalt teravad! Ja puhtuse suhtes on ta nii nõudlik, et piisab vaevumärgatavast tuhmist plekist peekril, noal või kahvlil, kui ta need tagasi saabab. Ta laseb endale serveerida kõiki toite, võtab küll igast roast ainult natuke, aga ei jäta ühtki rooga vahele. Ta lõikab näiteks tüki metsseapraadi, paneb liha taldrikule ja kastme alustassile, tükeldab liha hästi terava noaga viiludeks ja tõstab need ükshaaval uue taldriku peale, valab kastmega üle ja ootab, kuni nad hästi läbi on imbunud; siis tõstab ta nad uue taldriku peale. Ja iga natukese aja tagant kutsub ta teenri, et see mustad nõud ära viiks ja puhtad asemele tooks. Nii jätkub tal tükiks ajaks tegevust. Kanapoja, faasani või rästa kallal võib ta näiteks mitu tundi toimetada, ilma et ta neid puutuks millegi muu kui ainult linnunoa otsaga; neid nõuab ta seejuures aina uusi ja roogib luud ka kõige vintskematest lihakiududest puhtaks. Ka veini laseb ta endale pakkuda, valab seda ühest peekrist teise või korraga mitmesse karikasse, segab suurtes pokaalides üht veini teisega ja annab jooginõud üksteise järel teenri kätte, et see nad minema viiks ja uute vastu vahetaks. Leiba tarvitab ta ohtrasti: veeretab leivasisust ühesuurusi kuulikesi ja seab need laua peale ritta; kooriku puidistab ta tükkideks ja ehitab väikesi püramiide, kuni ära tüdib. Siis laseb ta teenritel laudlina tillukese vihaga puhtaks pühkida ja hakkab otsast peale.“ (lk 57)

Teos oma meeldivas ja mitmetitõlgendatavas metafoorsuses esitab ka tabavaid killukesi, mis kaunisse mõttetarkusse laskuvad. Sõda, millel ehk näiliselt eesmärk ja põhjus vägesid kurnamas, on tõeliselt olemas vaid enese pärast, sõda sõja ja võitlus võitluse pärast, vajadusest sõdida, tegeleda millegagi, leida mõte olemisele, liikumisele, tegemisele, igaühele oma, ja pole vahet, kes kus poolel, kes keda haavab, tapab, vangistab, ideed jäävad samaks, ja pooled vahetuvad, mehed sõdivad ning vanemad olijad kaotavad illusioonide ning laialt kuulutatud ideaalide taha peitumise võime. „Ei ole mingit kaitsmist ega pealetungimist, see kõik on mõttetu. /…/ Sõda kestab viimsepäevani, ja ei ole võitjaid ega kaotajaid, me jääme igavesti kahte leeri. Ja ühtedeta ei oleks ka teised midagi, ja ei mäleta meie ega nemad, mille pärast me võitleme… kuuled konnade krooksumist? Kõigel, mida me teeme, on niisama palju mõtet kui nende krooksumisel ja kaldalt vette ning veest kaldale kargamisel…“ (lk 53)

Ah, ja muidugi - Calvino muudab grotesksed situatsioonid absoluutselt loomulikeks: „Agilulfo vajub miilide sügavusele mere põhja ja hakkab südilt liiva mööda edasi astuma. Ühtepuhku kohtab ta mereelukaid ja kaitseb end vapralt oma mõõgaga. Ainus oht, mis raudrüüd merepõhjas ähvardab, on, nagu te isegi teate, rooste. Aga et Agilulfo on pealaest jalatallani vaalarasvaga koos, ei juhtu tema valge raudrüüga midagi halba.“ (lk 81)

„Poolitatud vikonti“ peategelane – pole vist raske arvata – on poolitatud vikont. Suurtükimürsu tabamuse järel rebenes härras kaheks, absoluutselt heaks ja absoluutselt halvaks pooleks. Lisaks vaimukale lugemiselamusele saab nimetet teosest kohe kindlasti ka filosoofilist külge ja lõpukirjanduslikku näidet.

Autor ise ütleb „Poolitatud vikonti“ kohta nõnda: „ma ei mõelnud hetkekski heale ja kurjale. Nagu maalija võib kasutada lihtsat värvidekontrasti, et vormi esile tõsta, nii kasutasin ma üsna tuntud kontrasti, et näidata seda, mis mind huvitas, see on kahestumist. Kahestunud, vigane, poolik, iseenese vaenlane on tänapäeva inimene; Marx nimetas teda „võõrandunuks“, Freud „rõhutuks“; muistne harmoonia on kadunud, me alles pürime uuele terviklikkusele. Ideelis-eetiline tuum, mida ma loole teadlikult anda tahtsin, oligi see.“ (lk 399)

Lõhestunud vikont on jäänud kinnisidee kütkesse poolitada kogu maailma terviklikkus. „Olin terviklik ja kõik esemed olid minu silmis loomulikud ja ähmased, lollid nagu õhk; uskusin, et näen kõike aga see oli ainult väline kest, mida ma nägin. Kui sa kord iseenda pooleks muutud, /…/ taipad sa asju, mis asuvad sealpool terviklike ajude mõistuse haaret. Sa kaotad küll poole enesest ja maailmast, aga allesjäänud pool on tuhat korda sügavam ja väärtuslikum, ka sina tahad siis, et kõik oleks poolitatud ja sinu näo järgi lõhki rebitud, sest ilu ja tarkus ja õiglus sisaldub ainult selles, mis on tükkideks tehtud.“ (lk 137) Nõustumises-mitte nõustumises pole küsimus. Mõtlemises on.

„[S]elles peituvadki poolitatud olemise eelised, et sa mõistad, missugust piina tunneb maailmas iga isik ja iga asi oma ebatäiuslikkuse pärast. Ma olin terviklik, aga ei mõistnud midagi ja liikusin kurdina ning osavõtmatuna maailmas, mis on täis valusid ja haavu, mida terviklik olend uskudagi ei söendaks. /…/ Mitte mina üksi ei ole lõhestatud ja juurteta olend, vaid sina ja kõik teised ka. Näed, nüüd on mul vendlus, mida ma terviklik olles ei tundnud: vendlus maailma kõigi vigaste ja viletsatega.“ (lk 155)

400-leheküljene köide jätkub „Paruniga puu otsas“. 12-aastasena ronib Cosimo puu otsa ning ei tule sealt enam kunagi alla. Vanasti (18. saj), mil maa oli kaetud tiheda puustusega, polnud probleemi rännata oksalt oksale, no näiteks kasvõi Prantsusmaalt Hispaaniasse. Uskuge või mitte, aga kõiki toimetusi on võimalik puu otsas teha, magada, lugeda, küttida, vestelda, naisi võrgutada, koosolekutel osaleda, süüa, juua ja nii edasi – kõike.

Aga mõtteterad, väljakirjutused, mis läbivast süžeest küll kõrvale lähevad, kuid see-eest kirjaniku mainimisväärset vaimukate pildikeste ning situatsioonide maalimise andekust näitavad. Metsade kardetuim röövel, must, rõve, kombetu ja julm koopaelanik kujunes paruni abil näiteks kirjanduse maagilisest võlujõust: „Richardsoni romaanide lugemine süvendas tema hinges juba varem tärganud igatsust korrapärase koduse elu järele perekonnarüpes, sugulaste ja lähedaste keskel, kes teda armastaksid, sisendas temas jälkustunnet kurjategijate ja kõlvatute inimeste vastu.“ (lk 268) Räpane, jõhker ning südametu kaabaks muutus äbarikuks humanitaariks, kes reaalsust vihkama ning ennast põlastama hakkas. Tärganud tegevusvaeguse all kannatav esteet lõpetas võllases, makstes endise elaja ennekuulmatute pattude eest.

Ja veel üks silma ja meelde jäänud mõttetera: „koondised teevad inimesed tugevamaks ja tõstavad iga üksiku parimad omadused esile, lasevad liikmeil kogeda rõõmu, mis nii harva langeb osaks neile, kes üksi, omapäi elavad, rõõmu selle üle, kui palju on ümberringi ausaid, tublisid ja võimekaid inimesi, kelle pärast maksab headuse poole püüelda (sel ajal, kui omapäi elavate inimestega sünnib pahatihti vastupidi: nad näevad inimhinge kõige halvemaid külgi, teist palet, mis sunnib neid kätt ühtelugu mõõgapidemel hoidma).“ (lk 282-283)

Ning miski vaimukana tunduv terake sai lugemise ajal samuti välja kirjutet: „on ju teada, et mõõga vastu pole kardetavamat relva kui labidas.“ (lk 291)

Autor põhjendas kolme romaani ühte köitesse sattumist nii: "Tahtsin pakkuda triloogiat kogemustest, kuidas inimolendid end realiseerivad: "Olematus rüütlis" olemise saavutamine, "Poolitatud vikondis" terviklikkuse taotlemine teispool vigasust, mida ühiskond meile peale on sundinud, "Parunis puu otsas" tee mitteindividualistliku terviklikkuse poole, mis saavutatakse usutavuse läbi individuaalsele enesemääramisele - kolm lähenemisastet vabadusele. Ja samal ajal tahtsin, et nad oleksid kolm niinimetatud "sulaselget" lugu, mis seisavad koos ennekõike tänu nende kujundite järgnevuse loogikale, aga mis oma õiget elu alustavad lugejas ärganud küsimuste-vastuste ettenägematus mängus." (lk 403-404)

*

Käesolev tsiteeriv-kirjeldav tekstikatke oleks parema meelega tahtnud olla mõtisklev-analüüsiv esseelik kirjutis, tema teissugune olemist takistas aga liigne teemade- ning mõtterohkus. Ah, heast raamatust on nii raske lühidalt kirjutada.

Arved Lydecken – Tähtede maailmas (1929)

Lühidalt öeldes on tegemist filmi Independence Day kirjandusliku väärastunud eellasega.
Soome noorteraamatu (ilmunud 1912) tegevus toimub aastal 2140. Helsingi on nüüd välimuselt nagu New York 20.saj. Algupoolel, kuigi on ka mõningaid erinevusi – tänavad on laiemad ja kõikjal lendavad lennukid ja muud õhureisijad (inimesed kasutavad näiteks alumiiniumtiibasid). Aga muidu nagu ikka linnaelu: “Turunaised olid teel turule, mis oli lennukite keskjaama lähedal. Neil olid suured valged paunad seljas või kaelas ja korvides nägi Teuvo kurke, herneid, tomateid ja kõiksugu aia- ja puuvilju, nagu ananase, värskeid viigimarju, viinamarju ja aprikoose.” (lk 6)

Äkki saabub teade, et Marsilt tuleb siia otsatu sõjalaevastik, mida oli ettevalmistatud juba üle saja aasta (ehk siis enne 2040.a.). Puhkeb kaos ja kokku kutsutakse kõikidest riikidest üks tarkpea. Stereotüübid missugused: “Sääl istus auväärt ja natuke kalgi näoga inglane avameelse ja lapseliku näoga Kongo-neegri kõrval, paks ja vilgas sakslane mõru indiaanlase naabrina. Sääl oli rahvast kõigilt maailma äärilt: hindulane Indiast, punajuukseline ja habemik venelane, sihvakas havailane-kalur, valgeverelisi skandinaavlasi ja ümmarguse näoga eskimo-hülgepüüdja.” (lk 13-14), selge see, et nn loodusrahvaste esindajad tekitavad nii mõnegi naljaka olukorra.
Lõpuks leitakse marslaste vangistamiseks meetod – elekter ja vesi. Maailmapäästjaks osutub soomlane Mauri Tanhua, kes muu. Härra Tanhua otsustas sõbruneda ühe Marsi ründajaga. Marslased on välimuselt nagu üleelusuurused Adonised ja väga kultuurilembete huvidega (miks nad Maad ründasid, ei saanudki aru). Otsustatakse külastada Marsi, Maad esindavad Soome, Belgia, Ameerika, Inglismaa ja Saksamaa inimesed. Avastatakse, et Marsil elavad väga õnnelikud marslased - “Kõik töö on meie meelest mäng. Me mängime alati. Mis me muud teeksimegi?” (lk 48) – ja maalased imetlevad neid igati. Selgub ent ootamatu aga. Marsile lähenevad asteroidid ja nüüd nad peavad ülepeakaela sealt lahkuma. Aga pole häda, Maa esindajad kutsuvad neid maale emigreeruma. Ja kõik on õnnelikud.

baas

Urmas Vadi – Kohtumine tundmatuga (2008)

Soovituslik on näidendikogumiku lugemise puhul Kraavi pop-akadeemiline järelsõna hilisemaks jätta. Rumalast peast asusin kohe peale “Georgi” lõpetamist selle kallale ning rikkusin esialgse lugemismulje. Mis siis ikka, mõned märkused, mida lugemise ajal sai kribatud.

Vadi näidendikirjutamise võtet võiks lühidalt iseloomustada kui lööklausetega killuviskamine – näiteks: “JIM: Kõik peavad mind mölakaks, pederastiks, kommunistiks... aga seda ei arva keegi, et ma armastust otsin.” (lk 31). Eriti on see esil kogumiku esimeses tekstis “Mängi, inimene!”. Tal on nagu kinnismõte, et iga dialoogi-monoloogikatke peab olema naljakas ja kindlasti publik peaks lakkamatult kihistama; mingil lugemise hetkel tunned suisa puudust loomulikumast suhtlemisest, maskivabadusest, hetkeks registri vahetumisest. Näidendid on kui üks lõputu rahmeldamine, erinevad stseenid/pildid tunglevad omavahel või üksteise kallal, Browni liikumine, liigkirjutamine. Kõrgstiiliga mängimine rämeduse aluspinnalt.

Veider, et Vadi uitab kirjutistega 60.-70ndates – Tartu seltskond, Pant, Ots. Võibolla see “60ndate ihalus” on seotud sellega, et siis nagu viimati toimus midagi, inimesed olid otsingulised; ei olnud tunnet, et “suured narratiivid on surnud”; võibolla “meie” arvates ei olnud inimesed (kultuuritegijad) nii asised kui nüüdisajal. 60.-70ndad kui sünnieelne aeg, millega on mingi veider ja nõrk suhe.

Kui “Kohtumine tundmatuga” telefilm paistab olevat üpriski tekstitruu, siis muusikali nägemata on päris huvitav mõelda, mida “Georgist” lavale kohandati (olen vist nii kultuurikauge inimene, et senini on olnud Ots mulle kui üks eesti imaluse võrdkujusid, seetõttu pole viitsinud dvd'd vaadata).

sirp
looming

Aarne Biin – Mees otsib naist (2008)

“Toas oli kaetud kohvilaud ja Sulo asetas selle nurgale pudeli magusat Portugali veini. See pudel üllatas ja rõõmustas Ireenet hoopis rohkem. Ta pani vaasi nartsissidega laua keskele ja pöördus mehe poole: “Kui stiilne!” Ta pidas silmas riietust. Sulol olid mustad püksid ja kõrge kaelusega valge kampsun, mille angooravillast pinda ilustasid sinihallid põhjapõdrad.” (lk 41)

Neljakümnendates mehel on stiilitunnet: “Peagi ta pääseski minema, kappas üle keskväljaku kaubanduskeskusse ja sisenes müügiboksi, kuhu tal senise elu jooksul veel kunagi juhust polnud sattuda. Jah, valget lihtsat tütarlaste puuvillpesu kuueteistaastasele keskmist kasvu tüdrukule. Särk ja püksid. Lisaks lihtne pesuriidest rinnahoidja, Jah, paluks ilusti pakkida, et kõlbaks sünnipäeval lauale panna.” (lk 56) – õnneks ta ei viinud neid asjandusi alaealisele ega pannud ka sünnipäevaks lauale, vaid ta täiskasvanud naistuttav sai kena alusriietuse.

Nali naljaks. Romaan räägib Sulost, kes on hiljuti lahutanud 13 aastat kestnud abielu ja peale mõningast hingetõmbeaega otsustab naissooga uuesti õnne proovida. Ta on kujutuslik arhetüüpne keskealine eesti mees – kuldsete kätega ja tervemõistuslik (ja ka klassikalise muusika ja kirjanduse austaja) – mees nagu kindel kalju. Kel vaid senises elus aegajalt viltu vedanud. Romaani jooksul näebki, kuidas ta on praegusesse olukorda välja jõudnud. Romaan on ajaliselt alates 2007. aasta kevadtalvest kuni 2008. aasta kevadeni (nt lk 155 on suisa kuupäev välja toodud), tegevus toimub mõneti irratsionaalses väikelinna õhustikus (nagu ka autori eelmises romaanis “Linna valitsemine”, kus toimus tallinlik mastaapne sahkerdamine). Lisaks arutlustele naistest ja õnnest saab heita pilgu ühiskonna varjupoolelegi.

“Naine oli kaissuvõtmiseks natuke liiga pikk, tema kukal ei mahtunud hästi mehe lõua alla. Sulo hingas paratamatult tema kaelale ja juustesse ning see pidi magajal kergeid judinaid nahal jooksma ajama. Niiviisi, otse unest ärganud, tajus Sulo erakordselt selgesti seda, mida päeval pigem aimas – seda mahedat rahu, mida naine enda ümber levitas. Ta tahtis nii olla ja jäädagi, aduda kehade puudutust ja hingata sisse seda lõhna. “ (lk 91) – ideaal ärkamisest igaühele, see hetk kui ärkad armsa kõrval ja tunned, et nii on hea; kui harva on võimalik seda kogeda.

Sulol on mõneti kummastav mõju tema voodikaaslaste eludele, ta suudab oma olemasolemisega nende eelnevaid suhteid letaalselt lõpetada – ühe endine mees viskub Sulo maja lähedal rongi alla ja teise naise abikaasa saab kaitseväe missioonil kaugel lõunamaal surma (lk 175, märtsis 2008 – loodetavasti ei tunne end keegi kaitseväest puudutatuna).
Raamatu lõpus saab teada, miks autor on peategelastele sellised nimed valinud (lk 181).

“Ta võis ausalt kinnitada, et ta oma väljanägemisest ei hooli, ja see kehtiski enamuse ajast, aga mitte sellistel päevadel, nagu täna. Ta teadis suurepäraselt juba mitukümmend aastat, et on nägus mees, ega jätnud seda eksponeerimata, kui asi seda vääris. Täna oli selline päev, ja see päev koitis enda väärilisena selge sinitaevaga. Ajanud jalga mustad viigipüksid, selga põhjapõtradega kampsuni ja peale musta nahkjope, ei hakanud ta juukseid mütsiga soengust välja muljuma. Ta vahetas taskusse puhta räti ja heitis pilgu peeglisse. Talle vaatas vastu keskmiselt kena keskealine mees, kes millegipärast oli õhevil.” (lk 177)

Ja põhjapõdrad kappasid happy endi.

eesti naine

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Aarne Biini järjekordne kaantevahe „Mees otsib naist”just naiseotsi misest pajatabki, lõpp mõnus, mees saab järje peale. Biin on endiselt sorav kirjutaja, ehkki „Linna valitsemine” oli märksa mõttekam.

Rodney Castleden – Sündmused, mis muutsid maailma (2008)

Tegemist siis ühemeheülevaatega homo sapiens sapiens ajaloost ja erinevatest kujunemistest. Iseloomulik euroopakeskne lähenemine (aegade hämaruses omab mõningat tähtsust Hiinagi), autorist lähtuvalt palju tähelepanu Inglismaa sündmustele (nt kuningakodade vahetumine 10.-11. sajandi paiku). 20.-21. sajandi sündmustest kirjutades ilmuvad teksti (ajalukku?) autori enda arvamused ja kogemused sündmustest läbielanutega.
(Veider, et I Maailmasõja puhul jääb mainimata gaasirünnak.)

Eks ikka huvitab, kas Eestil ja ta lähinaabritel on Suure Ajalooga mingit pistmist. Ei ole. Balti riike mainitakse esmakordselt seoses paavsti mõrvakatsega 1981. aastal (lk 431). Soome on üks esimesi riike, kes teavitas maailma radioaktiivsuse lainest, mille põhjustas Tšernobõli avarii (lk 435; niisiis ei miskit Talvesõjast). Eesti, Läti, Leedu on nimeliselt olemas raamatu eeleelviimasel teemal – N.Liidu kokkuvarisemine (lk 441 – raamatus üldse 448 lehekülge).

Lugemise ajal pidasin väikest nimekirja sündmustest, mis endale uudsena tundusid:
Toba vulkaanipurse (75000 e.m.a.), Musta mere üleujutus (5500 e.m.a.), Mausolose hauakambri ehitamine (354 e.m.a.), Archimedese kruvi leiutamine (265 e.m.a.), Püha Augustinuse maabumine Kentis (597), Pippin Lühikese kroonimine Püha Bonifatiuse poolt (751), Harun al-Rashidi surm (809), Alfredi lüüasaamine taanlastelt (878), Inglismaa kujunemine (925-973), Inglismaa ülevõtmine taanlaste poolt (1016), Anesteesia leiutamine (1236), Lewesi lahing (1264), lord Darnley' tapmine (1567), Praha “defenestratsioon” (1618), Raleigh' “Maailmaajalugu” (1618), John Harvardi surm (1638), arvutusmasina leiutamine (1642), Boyle'i “Skeptiline keemik” (1661), Associationi hukkumine (1707), Lõunamere mull (1720), Robert Oweni püüdlused sotsiaalsete reformide vallas (1809), naftapuurimise algus Bakuus (1823), hõõgniidiga gaasilambi leiutamine (1885), Amritsari veresaun (1919), Vatikani “ei” rasestumisvastastele vahenditele (1930), Vom Rathi tapmine (1938), võitlus puhta õhu nimel (1956)

Millele mahuliselt kõige enam tähelepanu pöörati? Titanicu uppumine, tervelt kuuele leheküljele jagus teksti (keskmiselt oli igale sündmusele pühendatud u 2 lk teksti).

Richard Brautigan – Arbuusisuhkrus (2002)

Utoopiline maailm. Painajalikult irreaalne, unenäoliselt ebaloogiline, märkimisväärselt õnnetu.

Sümboolsed nimed, paigad, situatsioonid. iDEATH ehk minaSURM. inBOIL ehk sisePAISE. Unustatud asjadest aetud viski ajab hulluks. Ühel tõekuulutushetkel halvad ja ohtlikud mehed lõikavad oma ninad, kõrvad, pöidlad otsast, jooksevad verest tühjaks ja erinevalt tavakodanikest ei maeta neid jõkke, klaaskuplitesse ja virvatulukeste alla, vaid meeste maised kehad hävinevad tule-matustel. Tiigrid, enne kui viimne neist tapeti, vestlesid linnakodanikega inimkeeli. Linna vapustab stoiline enesetapp.
Vastukaaluks on suur osa ümbritsevast maailmast valmind arbuusisuhkrust.

Magus, võõras, sürreaalne.

Jakob Liiv - Püha kuju (1900)

Unustusse vajunud värssteos on praegu üsna veider lugemine. Siiski – luule lippab mõnusasti ja mõnekümnelehene lihtne õpetlik lugu saab ruttu selge lõpuni. (Süžee on ümberkirjutamiseks liiga didaktiline.)

(Kõrvalolev 1918. aasta väljaande pilt.)

Raamatu tekst. (html)

Raamatu nägu. (pdf)

Katked:

Iga prohwet nõrkemata loodab,

Kuulutab ja pikisilmi ootab

Rahu toojat ilma tulema.

Nende kirjades on magus lootus,

Lugedes neid, ärkab hinge ootus,

Ootaja jääb siiski rahuta. (lk 17)

*

Looduses on uhke rõõmu pidu,

Üles poole tungib iga idu,

Haljaks läheb mustaw mulla pind.

Aasal ilurikas lille pere

Walgusele hüüab: Tere, tere!

Hõiskab ühes inimese rind. (lk 21)

*

Ja ta räägib tasa kõrtsile:

„Siin ta seisab nüüd, see hirmus maja!

Kellele on teda ilmas waja?

Kellele? kes mulle kostab siin?

Tuhandete wara ära neelad,

Paljudele elu õnne keelad,

Noore sugu witsaks oled, wiin. (lk 23)

*

„Mees, kes noore elu eksi ilma

Laseb ainsaks pilguks naese silma,

Annnb mõõga kätte naisele,

Millega ta mehe südant lõikab,

Pahal tujul ette wiskab, hõikab,

Kisub wanad haawad walgele. (lk 29)

*

Naese arm wõib mehe uueks luua,

Mehe rinda auusaid püüdeid tuua,

Tasandata komistuse tee.

Noorus häbi töödest õnne nõuab, —

Kange wõim, kes kirge wõita jõuab,

Mida tujud toowad weresse. (lk 25)

*

„„Pulma tund ei ole elu nali,

Peigmees hoolsalt enesele wali,

Wali teda waikse palwega.

Walimine elu tee sul määrab,

Õnnetu, kes selles wiltu wäärab,““ (lk 31)

Rein Vahisalu – Viies kabinet (2008)

Tuttav nägi seda raamatut ja küsis, et kas tegemist on selle südamearstiga. Vastasin jaatavalt, sest olin pea paarkümmend lehekülge lugenud. Tundsin end mõneti noorena, et ei tea peast kuulsate arstide nimesid.

Raamat on huvitav lugemine tundmatu teema kohta. Et kuidas tervislikult elada ja mis nalja autori arvates ravisüsteemiga tehakse. Doktor Hannes Aas on peaaegu ideaalinimene, võiks sedastada.
Mõnus on lugeda intelligentse inimese mõtteid. Ja vist esmakordselt sain aru, milleks kepikõnd hea on.

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Doktor Rein Vahisalu on taas ilu kirjanikuna üles astunud. „Viies kabinet” on protestiraamat meid teenindavas meditsiinis üha tuure koguva turundusliku masinavärgi vastu. Arstiabist on saamas lihtlabane äritehing. Ost-müük. Kuuldavasti olevat raamat arstiringkondades diskuteerivat elevust tekitanud.

Kätlin Kätlin – Üks pole ühtegi (2008)

Lugemispäevik: lugemist alustasin 2.detsembril, aastal 2008. Hommik oli möödunud uniselt ja mõningase liikuvusega. Lõunapaiku asusin kartuleid keetma ning taustaks mängis OOIOO album “Feather Float”, sest tahtsin kuulda nende “Oizumio” lugu. Mis on super. Ja siis kell 15 tekkis tunne, et nüüd võiks seda luulekogu lugeda. Umbes pool neljaks lõppes plaat ja asemele läks Double Leopards “Halve Maen” duubelplaadi teine plaat, sest “Forest outlaws” on ehk selle bändi lemmiklugu (aegajalt ikka üritan seda bändi mõista, aga live-kogemuseta on see vist suht lootusetu). Rulluvas helimassiivis lugesin raamatu lõpuni. Tahtsin jubedalt päevavalguses lugeda, aga kahjuks oli siis tõeliselt pime ja vettinud päev, pidi juba plaadivahetuse ajal toas lambi süütama. Kella neljaks oli raamat läbi ning plaatki lõppenud (esimest lugu ei viitsinud kuulata, kohe lemmikloo kallale). Tekkis vajadus midagi kergemat kuulata, valik oli Stereolab “Peng!” (sest “Enivrez-Vous” on algusaja Stereolabi vast parim lugu). Ja sõin kartuleid. Otsustasin veelkord luulekogu lugeda. Mistõttu hiljem sattusin kohvikusse. Kus mörisesid vanad mehed, kes kommenteerisid ajalehe uudiseid (ei midagi kuulatavat, aga käiasid ikka ajudesse). Natuke lugesin. Ja jätkasin lugemist 3. detsembri lõunal, umbes kell 14, taustas mängis Birchville Cat Moteli duubelalbum “Beautiful Speck Triumph” teine plaat. Üks öisemaid lugusid üleüldse on “The Romance of Certain Old Clothes” (vaikne salapärane undamine ja ootamatud kolksatused), ja sellele järgnev järgmise loo algus (build up). Ja sai raamat teistkordselt läbi loetud.

Miks ma nii mõttetut juttu kirjutan? Sest ma ei oska luulega suhestuda. Ma arvan, et ma ei saa sellest aru (jutt ei ole ainult käesolevast luulekogust muidugi).
Seepärast proovisin mõndagi luuleosa lugeda kui proosat (no need on lõigud, mida ise heameelega kirjutaks):

Akordide raginas teda
ma enam ei kuule (lk 20)

Mängi minuga
Päike ju mängib ka (lk 22)

Ei tunne end enesena
Ei tunne end endisena
Ei tunne end nüüdsenagi
Ise aidata ennast ei saa
Mängi mind
et ma näeks (lk 22-23)

Kui olen päeval proovinud armastust
ja leidnud ta mitmekordse
näen unes, et olen arstide juures
jagame röntgenikiirtes
armastuse füüsilist poolt
(püstiasendis)
vaatan seda ülevaltpoolt
meie kehadest paistavad väänduvad luud
kõige ilusam pilt
mida silmad elades vaatavad
arstid me ümber vangutavad päid ja imestavad
kirjutavad midagi üles
(hommikuses lehes juba kirjutataksegi) (lk 56)

keedan teed,
ja hästi hea on,
eriti kui vihm on just ära sadanud (lk 77)


Mõned muljendused. Lugemisel valdas pidev õud loetu intensiivsusest.
Fazerluule – läbitungimatu päikeseluule, tekst, millest ei saa kinni haarata, miski toimub varjudes, närviline kude.
Esimene vaatus – avatum kui fazerluule, looduse katsumine, loodusest lähtumine, pisut ootamatu vendluseteema virvendab vahel.
Teine vaatus – kohaluule, vaade elukohtadesse ja akendest välja, argine olemine segatud olemise õudusega.
Antoloogilised tekstid võiks olla “Unenäod” ja “Laul neljast koerapojast”.
Raamatu kujundust tuleb igati kiita, täiesti nagu välismaa pärit (irooniata). Ilus.

ekspress
postimees
looming

---

Maarja Kangro (Looming 2009/3)
Kätlin Kätlini teine luulekogu „Üks pole ühtegi” sisaldab stiililt üsna mitmesuguseid tekste. Siin on impressiooni- ja assotsiatsiooniluulet, mis päris raamatu alguses on ka lopsakam (räägitakse „tõrksatest meeltest”, kelle „kirkad lakad / on palmitsetud lõhnavate okste / ja pahupidi vikerkaarte / virvendustega värvituil vesil”); hiljem muutuvad tekstid üha selgemaks ja arutlevamaks. Mõnes kohas oleks Kätlin justkui Doris Kareva vaimne tütar („kõik sinus otse sõnadeks ei selgu”), teisal näeb Oidekivi stiilis sürr-assotsiatiivsust. Raamatu päevikulikud tekstid anna vad kõige rohkem alust Kätlinit nentijate hulka paigutada. Tajupildid tõlkija-toimetaja elust hõlmavad argimetafüüsikat, lehelugemist, kirju tamist, tõlkimist, Reichi, Pärdi ja Adamsi kuulamist, samuti kodu vägivalda ja sellega toimetulekut. Kogus on ajamärke, ent pained ja kannatused on nagu Langemetsalgi pigem üldinimlikud, konkreetse sootsiumi suhtes väga teravalt sõna ei võeta.

Veikko Huovinen - Silguvorm Jeesusele (2008)

Lühidalt öeldes on tegemist jutukogumikuga, mille autoriks on kuldses keskeas soome meeskirjanik, kes kirjutab muhedalt. Elukogemuse pealt.
Hea laadna lugemine.

---

Valle-Sten Maiste - Vaja on mitteparteisõdurist ministrit (Sirp, 16.01.09)

kontekstist välja rebitud tsitaat:

Vahemärkusena – küsimus on mõnesajas tuhandes kroonis, mis võrdub tühise episoodiga äsja linastunud ajaloopropagandistlikust seebisarjast või mõne kultuuriametniku paari kuu palgaga. Väikesegi ettevaatamise ja hoole korral oleks mõnest isamaalisest kirjastamis- või kultuuriprogrammist see raha loomulikult leitud. Näiteks toimisid kultuuriministeeriumi eelarves kuni viimase ajani jõudsalt rahvuskirjanduse toetamise miljonid, millest aegade jooksul, jumal paraku, on rahastatud kordustrükke raamatute puhul, mille osas antikvariaatideski kesine nõudlus.

artikkel

Milan Kundera - Identiteet (2007)

"Asjatu oleks Chantalile öelda, et ta armastab teda, et naine on ilus; tema armunud pilk ei suudaks naist lohutada. Sest armastuse pilk on üksinduse pilk. Jean-Marc mõtles kahe teiste silmis nähtamatuks muutunud vanakese armastusele: nukker üksildus, mis eelneb surmale. Ei, ta ei vaja mitte armastavat pilku, vaid tervet tulva võõraid, siivutuid, ihalevaid pilke, mis peatuvad temal sümpaatiata ja valikuta, õrnuseta ja sündsuseta, fataalselt ja möödapääsmatult. Need pilgud hoiavad teda inimeste ühiskonnas. Armastuse pilk rebib teda sealt välja." (lk 38)

"Joonud veel ühe sõõmu, jätkas ta: "Sõprus oli minu silmis tõend, et on olemas midagi võimsamat kui ideoloogia, religioon või rahvus. Dumas´ romaanis satuvad neli sõpra sageli vastasleeridesse ja on sunnitud üksteise vastu võitlema. Aga see ei riku nende sõprust. Nad aitavad üksteist salaja, kavalust appi võttes, vilistades igaüks oma leeri tõe peale. Nemad asetasid sõpruse tõest ülemaks, isandate üritustest ja käskudest ülemaks, kuningast ja kuningannast ja kõigest ülemaks."" (lk 45)

August Gailit - Leegitsev süda (1956)

"Jumal ja kunst oli logejaile ja täissöönuile, kes oma igavuses ei teadnud, kuhu end lõpuks toppida. Siis kujutlesid nad, et leiavad jumalas lunastust ja kunstis sügavaid elamusi. Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust ning suigutasid hinge kas järgmiseks pühapäevaks või eelolevaks kunstiõhtuks." A. Gailit "Leegitsev süda" lk 112.

Andrus Kivirähk - Voldemar (2007)

Hea näidend.
Kui kokku panna "Vanamehed seitsmendalt" ja "Liblikas", saab kokku seesinatne teos. Ehk siis mängulisus ja kultuurilugu. Tellimustöö, aga ikkagi.
Huvitav, kas Kivirähkil on avaldamata mõni varasem näidend, neid tahaks küll lugeda.

Etendus on kindlasti midagi muud.

---

Kivirähk on tegelikult anti-Kross - kui Kross oma romaanidega alustas aegade pimedusest ja jõudis tänapäeva, siis Kivirähk on liikunud romaane kirjutades hoopis vastupidi - tänapäevast ("Sirli, Siim ja saladused" 1999) 20.sajandi algusse ("Liblikas" 1999), sealt tagasi teoorjuse aega ("Rehepapp" 2000) ning viimaks hoopis maarahva anastamise aega ("Mees, kes teadis ussisõnu" 2007).
Kui Kross tundus eelkõige nautivat romaanide kirjutamist, siis Kivirähk vastupidi ei viitsi üldse nendega jännata, ning pigem kirjutab näidendeid ja muud tilulilu.
Ma ei taha mõeldagi kui saatanlik võiks olla Kivirähki kallite kaasteeliste kujutamine.

Viikingite viimane pealik (2000)

“Kallis lugeja, loe seda raamatut, mis on edastatud teieni OLAVI, ORMI ja ANNA-MARIA poolt. See raamat kajastab elu nende inimeste silmade läbi, kes elasid aastatel 1052-1146. See oli nende aeg ja nende elu. Arvestage sellega, et see tekst on antud TEISPOOLSUSEST ja pole ilukirjanduslik teos.
Need on vaid meie mälestused hetkedest, mil elasime. Kõike poleks saanud teile edasi anda, see oleks siis liiga pikale läinud. /--/
Kallid inimesed, armastage maad, kus te elate, hoidke teda puhtana. Vastutasuks saate hulga ilusaid hetki.
Meie, VIIKINGLASED, kes oleme veel TEISPOOLSUSES, soovime kõik teile edu!” (lk 142-143)

Kas see on lastekirjandus? Või noortele? Või kokkuvõte/ümberjutustus loetud raamatutest? Kristlik esoteerika?
Võibolla püütakse jäljendada vanamoodsat kirjutamist. Peatükke alustavad ja lõpetavad veidrad pöördumised kirjade lugejate Roosi ja Liliani poole (kes siis omakorda on need raamatuks kokku pannud?).
Raamat räägib siis viikingite eluolust ja nende jõudmisest Eestisse ning siin (mõneti olude sunnil) paikseks jäämisest. Pealiku poeg Olavi käib meestega sõjaretkedel ning ühel hetkel saab temastki pealik.
Minajutustaja vaatepunkt on muutlik – vahel osaleb tegevuses otseselt, vahel vaatab distantsilt ehk siis teispoolsusest. Kusjuures vaatepunktid vahetuvad vahel järsult. Tekst muutub kirjanduslikumaks kui lõpus asub viimaste viikingite tegemistest jutustama varalahkunud peategelase Olavi onutütar Anna-Maria.
Kui tegelaste hulka ilmub vene orvust Ivan, muutub Olavi nagu kergelt homolikuks, muudkui vaatab heldinult seda toredat poisikest. Ühes kohas mainitakse: “Antud momendil olen 35 aastane. Olen mees ja samas ka pole. Peab ju igal mehel olema naine ja pere. Ilmselt pole ma loodud pereeluks.” (lk 87) Hiljem saab Ivan küll korralikuks pereisaks Anna-Mariaga.

Veider, veider raamat.

“AU JA KIITUS IGAVIKU TEEL IGAVESTI TÄNULIKKUSES KOLMAINSUSELE SAATJATELE JÕUDJATELE VALGUSLOOMELE VALGUSELE PÜHENDUMIST JA VALGUSESSE PÜHENDUMIST” (lk 143)

Müstiline viide guuglis Sirbis olnud artiklist, mis enam ei avane -

Kirjandus
Tegemist oli meediumkirjanikuga, kes müüs 142-leheküljelist uudisteost “ Viikingite viimane pealik”. Teoses on kasutatud ainult esinimelisi pseudonüüme. ...
www.sirp.ee/2002/07.06.02/Kirjand/kirjand1-1.html

samadelt autoritelt

Lois McMaster Bujold – Au riismed (2008)

Väga mõnus raamat, kohe mõnu oli lugeda. Tundmatu planeet, kosmosesõidukid, intriigid, mitteajuvabad kangelased – mida hing veel tahta oskab.
Ja see olevat veel avaraamat.

Algul tekitas Barrayari (Vorkosigan) ja Beeta (Cordelia) vastandus mulje kui külmasõjaaegse maailmapildi kandumine raamatusse. Barrayar kui nõukoguliku maailma (tsentraliseeritud kord) ja Beeta kui kapitalistliku maailma (demokraatlikkus, teadmisteiha) peegeldused. Et McMaster oli tolle aja läänemaailmast pärit, siis ta kujutelmades võinuks ehk idablokk oli kui üks hingetu võimumasin. Aga see on lihtsalt uitmõte mis raamatu esimese pooles pead korraks külastas, kindlasti leiaks mitmeid erinevaid paralleele.

ulmebaas

Virgo Sirvi – Mõrv Helsingi südames: Carmeni habaneera (2008)

“Lõpuks jääb Toomas purjus peaga laua taha magama, sest on üleelamiste unustamiseks end purju joonud.” (lk 156)

Tundub, et esimeste raamatute hoog on kadunud, ehk on see raamat mõneti kiiruga koostatud-kirjutatud (võinuks ehk teksti natuke toimetada, kasvõi näpukate vältimiseks – nt anektoot, mõtekam, Las Scala).

Andra suhe politseiuurija Jaaniga on mõneti rutiinne, kuid see on niiehknaa paratamatu iga suhte edenedes, esimene kirglik armuöö toimub alles leheküljel 86.

Lugejat aitab kindlasti Pärnu geograafia tundmine, osates silme ette manada tegevuskohti, näiteks Aru või Lille tänavat (jumal teab, kas need tegelikult olemas on). Toredal kombel esineb tegelaste hulgas Marko Matvere.

Mis siin muud ikka kirjutada.

----

Toomas Velmet - Pärnus tasub talvelgi käia... (Sirp, 6.02.2009)

"Viimane tekitas pisut küsimusi, kuigi mul ei ole etteheiteid noorele suurepärasele pianistile Jaan Kappile. Kui, siis pigem dirigendile. Minu kogemusest lähtudes tuuakse klaver orkestrisse eelkõige kui löökpill ja seda eriti Coplandi partituuris, kus klaveripartii dubleerib suures mahus keelpille nende teksti rütmiliselt aktviseerides. Kui see on nii, siis ei mõista ma, miks seda aktiivsust enne nr 32 (kus on lausa kirjutatud molto ritmico e pesante) kuulda ei olnud või miks ma ei kuulnud klaveritämbrit nr-s 33, kus see peaks dubleerima keelpille lausa fortissimo's jne. Tean, et orkestriklaveri mängimine on midagi muud kui solisti või ansamblisti roll, kuid neid asju annab ju andekate muusikute puhul korraldada. /-/ Pärnu LO mänedžeridel on aga olnud mitte ainult erilist kõrva, vaid ka silm naisviiuldajate valikul, mis ei ole sugugi laval kõndijate puhul. Kui ma tuletan meelde ja asetan kõrvuti Leila Josefowiczi, Sarah Changi ja Anna-Liisa Bezrodny, siis arvan, et ühele Vogue'i kaanele nad ei mahuks, läheks ikka kolme numbrit vaja."

See artikkel pole taas Sirbi kodulehel olemas.
Velmet rokib, tõega.

Anna Jaskolka - Kuidas lugeda ja kasutada kehakeelt (2004)

Aeg-ajalt on tore ilukirjanduse vahepeale lugeda midagi praktilisemat – kuivõrd psühholoogia-alast kirjandust praktiliseks nimetada. Käesolevast raamatust saab päris häid nõuandeid, vihjeid ja mõttekillukesi, mis – üllatus, üllatus – lähemal uurimisel päris tõele paistavad vastavat. Nii et kui soovi tegeleda mõttelugemise kõrgema tasemega, siis algaja sensitiiv võib siit saada mitmeid väärt näpunäiteid. Kui siiski päris veenev see kehakeele jutt mõneski punktis ei tundu, siis natuke kasvõi ennast jälgides saab selgeks, kui palju ilmneb alateadlikult sooritatud liigutusi ja märke.

Tõsi on, et kehakeele abil saab kaasinimestega nö manipuleerida ehk jätta endast soovitud muljet. Näiteks, seistes kindlalt kahe jalaga maas (seda sõna otseses, mitte metafoorilises mõttes), pea püsti, selg sirge, pilk kindel, hääl rahulik, ei tohiks eriti paljudel tekkida kahtlust, kas tegu on enesekindla inimesega või ei. (Vähemalt esmamulje jooksul – aga meenub kusagilt kuuldud mõte, et esmamulje vaat et kõige olulisem on.) Lohaka ja määrdunud rõiva kandjal on raske veenda, et ta suur puhtuse- ja korraarmastaja on (raamatus toodi taoline asjaolu tööintervjuu puhul välja). Pidevalt närviliselt ringi vahtides, ehteid näppides, küüsi närides, pilke vältides ja kärsitult kohapeal tammudes on ümberolijaid raske veenda oma rahulikkuses.

Raamatut lugedes tekkis mõte, et kuna tihti kasutame kehakeelt enesele teadvustamata, siis on lihtne anda välja valesignaale ehk kerge jätta vale muljet – jällegi, kas siis tahtlikult või tahtmatult. Näiteks, võid ju teist inimest tähelepanelikult kuulata, kuid samal ajal enda ümber ringi vahtides, rääkija pilku ignoreerides ning kaasa noogutamata jättes mõistab kõneleja üsna kiiresti, et talle ei pöörata suurt tähelepanu. Palju naeratav või naerev inimene tundub rõõmus – aga ometi ei pruugi seda olla. Ning raske uskuda, et vaikne ning kurbliku pilguga teeglane on tegelikult õnnelik. Taolised poolenisti teadvustamata märgid tunduvad enamasti veenvamad, kui neid saatvad sõnad. Eks ta ole kahe otsaga asi, mis ses keeles vastab tõele, mis mitte. Pisut jälgides, teadvustades ja järgi mõeldes võib märgata päris palju uut ning inimeste tegelikke mõtteid-tahteid paremini mõista. Pole vist vaja lisada, et see maailma paremaks paigaks muudab.

Päris kõigega, mis raamatus kirjutatud, ei saa muidugi nõustuda. Ning on ilmselge, et nii nagu verbaalne keel erinevate rahvaste puhul, erineb mingil määral ka kehakeel. Teose autor on küll inglane (teadupärast on too rahvas sama „külm“ ja „reserveeritud“ nagu meie oma), sellegipoolest kõlavad teatud nõuanded veidi kahtlaselt. Ekstreemseim näide jätmaks toredat muljet: „Peol või seltskondlikul üritusel sisenege nii loominguliselt, kui vähegi oskate. Lööge käed laiali ja hüüdke soojalt tere kõigile sõpradele. See paneb kindlasti inimesi teie poole vaatama ja toob teile rohkesti tähelepanu. Tingimata kallistage tuttavaid kõvasti. Kui mõni, keda te ei tunne, teid imestades vahtima jääb, ärge lööge põnnama, olge julge ja kallistage tedagi!“ (lk 138) Kuidas kellelegi, rahulikuma temperamendiga inimesele muidugi mitte kõige sobivam nõuanne.

Aga täpsemate näpunäidete ja seletuste saamiseks tasuks lugeda raamatut.

Cornelius Ryan – Kõige pikem päev (2008)

Üldiselt on Eestis kombeks tõlkida üpris uusi või suisa verivärskeid (või puhtalt klassikalisi) ajalooraamatuid. Selle taustal tundub käesolev raamat mõneti nagu luksuskaubana – otsest vajadust nagu ei ole (need, kel vaja, loeks kindlasti originaaligi), aga samas oleks igati kena, kui eestikeelnegi tõlge raamatukogudes olemas. Et noh, näidata kultuurirahva suurust või nii.

(Möödaminnes võiks pidada sarnaseks luksuskaubaks ka Barbara Tuchmani “Augustikahurid” taastrükki, esimene trükk pole just bibliofiilne haruldus. Aga noh, eks sedagi oli üpris mugav healt paberilt lugeda.)

Hiljuti on tõlgitud Jonathan Bastable'i “Normandia dessant” (2005), kus näiteks Ryani raamatule ei viidata. Ryan kirjeldab sama sündmust võrdlemisi ilukirjanduslikult, näiteks surmasaanute dialoogid ja tundmused; Bastable esitab eelkõige läbielajate öeldut ja kirjutatut, seega nagu mõneti autentsem.

Ryani raamat on pisut kooliõpikulik must-valge nägemus, kõikidel osalenutel on igati ülev meeleolu (nt “täna on Prantsusmaa suurpäev” (lk 217)), korduvalt nimetatakse Normandia dessanti kui üheks angloameerika ajaloo tipphetkeks, arvatavasti on selle põhjuseks sündmuse võrdlemisi suur värskus kirjutamise ja koostamise ajal. Rõhutatakse invasiooni suuri inimjõu kaotusi – huvitaval kombel vaikitakse pea täielikult idarindel toimunud tapatalgute kohta. Nõukogude liitlasi mainitakse möödaminnes ehk mõnel korral.

Raamatus saavad sõna Ameerika, Inglise, Prantsuse, Kanada ja Saksamaa sõjamehed ja elanikud, möödaminnes mainitakse ka operatsioonides osalenud Norra, Belgia, Poola ja teiste väiksemate maade sõjamehi, kes siiski oma läbielamisi esitada ei saa.

Natuke imestust äratab, et selline raamat on võetud vaevaks tõlkida. Ehk on tegemist aimekirjanduse klassikaga, millest siinkirjutajal pole aimugi (mitte et ma end kodukootud eksperdiks selles vallas peaks).

--

John Keegan - Teise maailmasõja atlas (2008)



Hea ülevaatlik raamat.
Natuke trükivigu ja mõned eestistamata kohanimed.

Oskar Luts - "Kirjutatud on" (hilisemates trükkides "Soo") 1914

Kui üldiselt on Luts eelkõige tuntud „Kevade” autorina, siis käesoleva teose puhul on tegu hoopis teist laadi teema ja stiiliga, mis juhuslikult lugemusele sattudes üsna üllatavalt mõjub. Müstika, salapära, ebareaalsus, saatuslikkus, igatpidi, siit ja sealt impressionism – ning siinkirjutaja pole esimene, kes antud teose puhul Tuglase „Felix Ormussoniga” paralleele tõmbab. Veidi sarnasena, seda just stiililt, tundub ka Gailiti 1945. a ilmunud "Leegitsev süda". Jutustus on huvitav, kohati isegi pingeline, leidub „äktsioni” tahke, pisut armastust, mõnusat irooniat ja tabavaid ütlemisi. Nagu Lutsu puhul ikka. Ainus probleem tundub olevat teose raskestikättesaadavus – siinkirjutaja teades uustrükke ilmunud ei ole, ainsad olemasolevad ja seetõttu vähearvulised olevad tulevad esimese vabariigi aegsest Eestist.

Raaamatu tekst. (html)

Raamatu nägu. (pdf)

Virgo Sirvi – Mõrv Kadriorus: haaremimäng (2007)

Kätte võttes arvasin, et tegemist tundmatu autoriga, aga siis selgus, et varem ikkagi Sirvi esimest raamatut lugenud. Mis siis ikka.

Raamat kajastaks nagu eesti keskklassi unelmat – lõbus ja muretu elu. Saab ringi hängida ja miks mitte ka kauneid kunste tarbida. Minajutustaja Andra näiteks ongi ooperikriitik. Lugedes Sirbist muusikaarvustusi, ei imestaks üleüldse kui andralik kriitik ka eksisteeriks. Selline milvilembelik raju naine või mees.

“Demokraatlik autor,” mõtlesin ma.
“Ühtmoodi kiretult ja napilt kirjeldab (õigemini märgib) armsamaga orgasmi saamist, poest saia ostmist kui ka ohvri surmamist noahoopidega,” arutlesin edasi.
“Kuid häid veidraid tsitaate leiaks siit palju!” jõudsin lõpuks endamisi otsusele.
“Las need jääda lugeja avastada!!!”

Dialoogide tekstiline vormistamine on võluvalt mittetavapärane, kohe huviga pead arvama, kas järgmiselt realt jätkab rääkimist üks või teine tegelane, hea, et korraga mitu tegelast jutuhoogu ei satu.

Minajutustaja Andra on tegevuse suhtes mõneti passiivne (esimeses raamatus oli hoopis aktiivsem), tema tööks on pigem kannatanu lohutamine peale ta armastatud meeste siitilmast lahkumist ja niidiotsakeste jagamine uurijast armsamale.

Kliima soojenemisest tekkinud probleemid on jõudnud sellessegi romaani. Kui vana-aastaõhtust on möödunud üle poole aasta, on käes selline aastaaeg nagu täiskevad. Noh, ühesõnaga jaanipäev toimub siis (lk 35-37).

Väike artikkel


----

Krista Kaer - Eesti kirjandus 2008 (Sirp, 19.12.2008)

Mulle tundub ka, et sel aastal on saanud hoo sisse üks huvitav suund: mitmed autorid eelistavad avaldada oma raamatud varjunime all. Põhjusi on kindlasti mitmeid, aga oma rolli mängib kindlasti Eesti väiksus ja soov, et raamat elaks tõepoolest oma elu, ilma et autoriga seonduv seda segaks.
artikkel

Soome ulme (2008)

Antoloogias võrdselt 3 nais- ja meesautorit, kui hakata võrdluseks eesti ulmenaisautoreid meelde tuletama, siis vast 2 meenukski lambist. Heas mõttes kõige tülgastavamate tekstide autoriks on siin Jenny Kangasvuo, tema muinasfantaasiad on ebameeldivalt kehalised.

Tõlgitud tekstid on pea igast ulme valdkonnast, nii kosmoseodüsseiat (Sinisalo) kui kõrgtehnoloogilist jantimist (Soikkeli), samuti õudus (Leinonen) ja muinasfantaasiad (Kangasvuo, Vaasjoki). Võrdlemisi lame on hoiatuslugu “Baby Doll”. Actionit on vähe (ehk Susi Vaasjoki), eelkõige annavad tooni intellektuaalsed meelisklused (nt Salin). Aga noh, tegemist on antoloogiaga, koostaja maitse ja maht seavad omad piirid. Ja see on loomulik. Ei ütleks, et tegemist on huvitava tekstikogumiga, ehk see on eelkõige põhjustatud laiskusest lugeda lühikesi tekste. Short attention span, mis muud. Olen vist halb lugeja ja võtan ulmet kui meelelahutust. Halva lugejana siiski kiidan tekstides vähe esinevat klišeelikkust.

Mõnigi siin tõlgitud tekst võiks pikkuse poolest saada trükitud eraldi raamatuna lühiromaani nime all. Kui tegemist oleks mõne eesti autoriga (no vabandust, kui pealkirja alla trükkida “lühiromaan”, kas siis see lisab tekstile kaalu?).

ulmebaas
mr costello

Lembit Uustulnd – Reis võlgu (2004)

“Midagi ei olnud teha, Kristina Vallo oli naisterahvas ja millisele naisele ei meeldiks olla ihaldatav. Ta langetas vannilina ja, silme ees Peeter Varu häbelik pilk, vaatas norivalt peeglisse. Ette heita ei olnud siin küll midagi. Lõbusalt sihtisid taeva poole sportlike rindade uudishimulikud nibud, vallatult kaardusid puusad, sihvakad ja ilusalt voolitud nägid välja jalad ning lamedal pingul kõhul ei olnud grammigi rasva ega ühtegi volti. Nõtke pika kaela, laiad õlad, kitsa piha ja vormika tagapoole oli Kristina pärinud sportvõimlemisest, milles koolipõlves isegi vabariigi noortemeistri tiitlit kandis.” (lk 33)
Tahaks kunagi koostada tsitaadivaramu, kus eesti (mees)autorid kirjeldavad naistegelasi. Kes peavad lihtsalt ihaldusväärsed olema. Paneks sellele pealkirjaks “Oo naised” vms.

Parafraseerides kuulsat eestlaste valeütlust, et igas sadamas leidub üks eestlane, võib selle romaani puhul öelda, et igas suuremas korrakaitse- ja kriminaalorganisatsioonis leidub operatiivkohtadel eestlasi. Lõpuks läheb juba selle raamatu lugemisel sassi, milline eestlasest kurikael just kellele töötab, igatahes üks hetk pöördub romaan peadpööritavaks, vastandina algupoole laevas vedelemisele ja meeskonna vaheliste hõõrumiste kujutamisele.

Romaani mõningaseks omapäraks on lugeja harimine erinevate ülevaadetega, nii meresõidust kui narkokaubandusest ja muustki. Mõneti kulmukergitav on esitatud arvamus nagu Kagu-Aasias võidaks Baltikumi näha narkotarbimiseks soodsa turuna, võrdsena transiitmaa tähtsusega.

Aga igal juhul, lugemiseks igati sobiv raamat, mõned tegelased on just sellised nagu nad ikka olema peavad (kapten, pootsman, saarlased kui vahvad vuntsid), teised jälle teevad põnevikule omaseid moondumisi. Täristatakse relvi ja kabistatakse naisi. Eestlased on ikka kõige vahvam rahvas maailmas. See on amet ja kohustus.

Irene Vari – Dolores (2007)

“Keegi polnud selles peres kellegi ori, ka pärast ema surma mitte.” (lk 82)

Alguses jääb sellest lühiromaanist mulje kui kristlikust õudusloost, mille naiivne väljendumine ehk põhjustabki painajaliku atmosfääri. Üksik maja kuskil Skandinaavia kolkas, salapärane tige vanainimene Dolores ning tema teenijaks sattunud ematheresalik neiu Maria, sotsiaaltööst unistav maarjamaa ingel. Teksti iseloomustab vanainimeselik kirjutamine ja ka suhtumine. Hiljem siiski selgub, et tegemist võiks olla arengulühiromaaniga, või siis lühiarenguromaaniga.

Raamatul on nagu kood, mida minusugune lugeja ei mõista. Lehekülgi täidab painav surmahõng, probleemid mineviku ja lahkunutega. Saame muuhulgas teada, et parapsühholoogia ja tervendajad on saatanast ja sellest tuleb igal juhul eemale hoida (lk 84). Või üks soovitusi insuldist taastumiseks: “Käige nädalavahetusel kirikus ja laulge endale ülesehitavaid laule. See on vanainimesele parim rohi ja taastusravi.” (lk 89)

Lõpulehekülgedeks saab selgeks, et raamat pakub lugejale võimalikku turvapaika – usu jumalasse ja kõik saab korda. Saad veeta jõule väikses maakirikus, sellises nagu näidatakse filmides või kirjeldatakse lapsepõlvemälestustes – head või sügavad muutused toimuvad siingi kahel korral kirjeldatud jõulude ajal. Tuleb vaid asuda jumalaga dialoogi.

Veider romaan.

Natuke juttu Irene Varist

---------------

Raivo Kelomees - Inimlik faktor interaktiivses kunstis (Sirp, 23.01.2009)

Tehnoloogiaga inimestele antud võimalust kokku saada kogeme iga päev, helistades lähedastele või saades/saates sõnumeid. Küllalt suur osa sõnumivahetamisest, meilimisest, sms-imisest on kontaktiloomise või -hoidmise funktsiooniga. Suur hulk sõnumitest ei teeni infovahetuse eesmärki, vaid vajadust teistega/ lähedastega kontaktis olla.

Kas selle tulemusena saame ütelda, et tunneme ja mõistame üksteist paremini? Vaevalt. Pigem hoitakse oma tutvust või lähedust sobivalt turvalisel familiaarsusnivool, mille toime seisneb stabiilse enesetunde (hingerahu) tagamises.

Juureldes teema üle, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad, olgu tehnoloogia vahendusel või otse, jõudsin (vist mitte väga originaalsele) järeldusele, et sõnumite sisu ei ole enamasti oluline. Tähtis on sõnumite saatmise ja vastuvõtmise rituaal. Tähtis on suhtlusmäng, mis täidab meie tegelikkust ja seob meid maailmaga. Tähtis on saada vastus. Sõnumeid märgatakse siis, kui need sisaldavad mingit informatiivset kvaliteeti, kui need erinevad oodatust.

artikkel

Ivan Turgenev - Suits. Uudismaa

kumbki romaan ("Suits" 1867 ja "Uudismaa" 1876) said omal ajal kriitikute poolt tublisti maha tehtud, seda eelkõige poliitilis-ühiskondlikel põhjustel. satiir ja iroonia kõrgema seltskonna pihta on muidugi ohtlik. seda veel enam juhul, kui loodud tegelased ning pildid nõnda tõetruud ning teravad on nagu seda Turgenevi puhul. vene "peente" ja "haritud" aadlike vestluste ning viisakate olengute kirjeldused on tõelised pärlid, ohtralt osavaid prantsuskeelseid väljendeid (aeg-ajalt muidugi vigadega) pilduvad aadlikud, ülemukitud seltskond ("Üks oli nii muldvana tudike, et näis, nagu pudeneks ta sedamaid põrmuks; ta hööritas koledaid paljaid tumehalle õlgu ning kööritas lehvikut suu ees hoides oma kooljasilmadega igatsevalt Ratmirovi poole /.../" lk 97), enesekesksed ja kasuahned kindralid, aga muidugi ka imelised kaunitarid ja üllameelsete ennastsalgavad tunded (viimasele kahele kuulub ilmselgelt autori sümpaatia). keerulised poliitilised vihjed ning ühiskonna valukohad on teadmatule lugejale veidi arusaamatud, ei saa siiski eitada lugemisnaudingu olemasolu ka sellisel puhul.

ning kõik need kummaski teoses avalduvad vihjed, alltekstid ja iroonia ei tähenda, et kaasajal kõne all olevate teoste lugemiseks tuleks tutvuda täpsemalt 19. sajandi Venemaa ühiskondlik-poliitiliste oludega. lugeda saab ka teisiti, lihtsalt, naiivselt ning eelarvamustevabalt ja ehk on vähene teadmistekogus pigem positiivseks ilminguks. sest nagu igale heale romaanile iseloomulik, on siinselgi juhul lugemiseks sada erinevat võtit, igaühele oma.

Walter de Camp - Fetiširaamat (2006)

"Selles suhtes sarnaneb pornofilm ülesehituselt suurel määral muusikaliga: mõlemas on tasakaaluseisund üldjuhul mehe ja naise vaheline asi. Muusikalis purskub seksuaalne iha valla keset sotsiaalset korrastatust, pannes tegelased laulu ja tantsuga oma tundeid väljendama. Nende vahenditega saavutatakse hetkeks rahulik õnneseisund. Pornofilmis tärkab mehe ja naise vahel veelgi tugevam, füüsiline seksuaalne himu. Meelerahu on täiesti kadunud. See taastatakse suguakti abil, seksuaalse vajaduse rahuldamise teel. Pärast seda, kui naine on orgasmis äganud ja suures plaanis näidanud mehe spermapurset, taastub rahuseisund - partnerid hakkavad juttu ajama ja jätkavad oma normaalset argielu. Nende argipäev või vähemalt õhtupoolik on pääsetud." (lk 46-47)
Kõik Cole Porteri muusikali lavastust vaatama, mis muud.

Raamatus muidu hea lühike ülevaade täiskasvanute filmide ja ajakirjade ajaloolisest kujunemisest.
Fetišite ülevaade mõneti igav.

----

Anne Lange - Tõlkija angažeeritusest (Sirp, 09.01.2009)

Vaevalt et tuleks kutsuda üles tõlkima noori, kes on valmis tegema ükskõik mida, et kultuuriringidesse pääseda.
artikkel

Arturo Perez-Reverte - Dumas' klubi (2006)

Võimalik järeldus - tänapäeva kirjanik arvab sisimas, et tegelikult meile kõigile meeldib kirjandus. Olgu see siis kasvõi Indiana Jonesi vormingus.

Veider, miks alati kangelase naiskaaslased nii perfektse välimusega on. Et lugeja fantaasiamaailma suhkrustada? Ilukirjandus kui qwerty erootika.

ulmebaas

Jaak Leer – kaks kabanossi ja maaja (2008)

“Rääkiv lillepott? Ei, ei sobi. Valguskaablitest kootud muhu kampsunid? Kah jama... Kuuekordne diskolasteaed? Näääh... Kuramus küll, no ei tule seda äriideed ikka nõnda lambist!” (lk 53) pomises Jaak Leer endamisi.
Umbes nii võiks kujutleda selle raamatu sünnilugu. Midagi kirjutama peaks, aga tegelt nagu pole midagi kirjutada.

Raamatu avalugu “Presidendi seiklused” on nagu segu Juure ja Märka kirjutatust. Arvatavasti peaks viibima purjus seltskonnas, et tekst mingit emotsiooni tekitaks. Padulajatamine, mis on igav. Arnoldi triksterdamine siin ja seal, Antslas või Rootsi kuningaga.

Teine lootsükkel “Piiskop Põdra unenäod” võiks meenutada Leeri esimeses raamatus väljaantut, aga jookseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Avalause on paljulubav - “Jumalateenistus oli läbi, piiskop Põder lükkas süstla veeni ning suikus unele. Tema silme ees viirastus külm talvehommik...” - aga järgneb hall tekstimass.

Kolmas osa - “Mutri ja Tunguusi seiklused” - meenutab mõneti Juha Vuorineni masstoodangut. Kaks kolmekümnendates vänta teevad seda ja teist.

Mittemidagiütlev raamat. Või lugeja pole vastaval lainel.
Fännid kindlasti kiidavad.

rada7 intervjuu

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Jaak Leeri „Kaks kabanossi ja Maaja” on ekstsentriline absurd, „Pehmete ja karvaste” irvlev paroodia. Eks jälle dekonstrueerimine, ehkki, mis sest pre sident Arnoldist või Jossif Stalinist enam demonteerida, mutrid niigi laia li. Arvan, et Kivisildniku alternatiivkirjastuse nõrgim ilmutis.

Riina Kangur - Janu ja igatsus (2004)

Selle raamatu lugemisväärtus peitub 70.-80ndate nõukogude olme kirjelduses. Kodustatud soomlased, teksad ja muu riideträni, sünnitushaigla. Vaatepunkt on parteimutrikese perest, tegemist natuke teistsuguse pilguga kui harjumuspärase “seest sinimustvalge, väljast punase”-vaatenurgaga.

Raamatu emotsionaalse poolega erilist suhet ei teki. Peategelane “mina, Helen” (muudmoodi ei oska autor peategelase nime kasutada) õhkab igavesti mingi Guido järele (kellega nooruses mõttetu suhe olnud), abiellub Margiga, saab lapsi ja lahkub perekonnaga välismaale. Vahel satutakse kodumaale, nähakse Guidot ja ollakse inetuma välimusega kui muidu välismaal. Abielu ise on üpris vabameelne ja vaadatakse põlgusega kitsarinnaliste inimeste poole.

Nojah, armastus on vahel veider, seega oleks ülekohtune peategelase tundeelu liialt tõsiselt võtta.

Milvi Lembe - Kõht külmetab (2007)

Tahaks öelda vau kõigepealt. Esmatutvus selle autoriga, ja kohe lööb jalad alt. Raamat on naisest, kes tahab abielluda. Tegevus on pöörane ja mõneti lihtsameelne, võiks öelda et filmilik või seebiooperlik (teleinimesed võiks küll raamatule/autorile pilgu peale heita).

Niisiis, Leelo on 27.aastane ja korraga leiab, et see on küll viimane aeg abielluda. Senised meessõbrad (peale naabrimehe muidugi) kõrvale lükanud, algab meeleheitlik mehe ja armastuse otsing, ollakse valmis kohtama kasvõi valekõne tegijaga. Peategelane muudkui laseb või kutsub mehi ning valmistab neile võileibu ja vahel pirukaidki, koos kohustusliku tee ja kohviga. Nagu ikka ühele 27.aastasele naisele kombeks. Ühtlasi võib jõuda avastuseni, et nii noor naine jõuab esmakordselt suisa eneserahuldamiseni, olgugi et see on igati halb tegu. On vist tarbetu lisada, et kaitsevahendeid suhetes meessooga Leelo ei tunnista.

Raamatu lugemist alustades ning üha edenedes tekib mulje nagu tegemist oleks mõnuainete mõju all kirjutatuga. Tekst tormab peatumata edasi, vahepeal saab ilma igasuguse loogikata teada, et möödunud on korraga kaks kuud (lk 27 vs lk 37; lugedes võiks arvata, et tegemist on kõigest ülejärgmise päevaga), algne kärts meesteõngitsemine saab lisaks veel mitmesugust kriminaalpõnevust. The owls are not what they seem, öeldi Twin Peaksis. Narkots lendab sinna-tänna ja käiku lastakse relvad. Ja see kõik toimub katkematu joruna, hingetõmbepausideta (tähendab, vahel ikka saab Leelo pausi kui veedab rahustava öö mehe seltsis). Raamatule tulnuks kasuks teksti liigendamine, arvan tagasihoidlikult, ainult lk 64 ja 168 esinevad lõiguvahed lubanuks justkui raamatule järjehoidja vahele panna ja ööseks tuttu keerata.

Peategelase emotsioonid on silmapilksed. Näiteks leitakse põõsa alt laps ja kohe langetakse masendusse (lk 80). Leelo on põhimõtteliselt potentsiaalne meestepeksja, või noh, perevägivalla tekitaja, ikka ja jälle lastakse emotsionaalse reageeringuna käed käiku, verbaalsest tänitamisest rääkimata. Tegemist on mõneti nagu tänapäevase jenoveevaliku looga, esinevad nii mõnedki perekondlikud saladused ja äkitsi tekkivad hälbivad sugulussuhted, lk 133 jõutakse üldse vaeslapseliku monoloogini.
Ei pääse ka Eesti Vabariik ja tema poliitikud kriitikast (lk 159-161), võrdluses tolle esimese Eesti Wabariigiga.

Igatahes, veidramate lugemiselamuste otsingul tasub seda romaani kindlasti lugeda. Põnev ja lõbus. Miljon krooni, narkots, intsest ja pirukad. Dosimeeter säriseb.


Intervjuu proua Lembega.
Veel.
Siingi.

---



Milvi Lembe - Neliteist valget liiliat (2007)

Nii, paar kuud hiljem püüdsin elustada taastutvust Lembe looduga, aga tee mis tahad, üle paarikümne lehekülje ei suutnud sellest raamatust lugeda. Liiga palju, liialt psühhedeelne.