Etüüde nüüdiskultuurist 2: Sügisball (2010)

“Valgusfoor kui hoole sümbol kehastab võõrandunud, inimlikkuseta, masinlikku maailmasüsteemi, kus hoole on asendanud kord.” (Annus; lk 45)
“Kõiki modernistlikus vaimus rajatud suuri paneellinnaosi kummitab ülaltpoolt dikteeritava elukorralduse vaim. Standardiseeritud (miinimum)vajadustele vastavad ühetaolised korterid võivad sisendada analoogiat kongidega. Teooriate kohaselt avatud ja progressiivset elukeskkonda tajutakse praktikas tihti ahistavalt nivelleeriva ja etteantud raamidesse suruvana. Tüüpkorterid ei jäta neise paigutatud üksikisikute idiosünkraatsustele kuigi palju mänguruumi.” (Laaniste, Torim; lk 88-89)

“See on utreeritud pilt paneellinnaosades üsna tavalisest olukorrast, kus avalik ruum, mis teoorias on kõigi oma, ei kuulu praktikas kellelegi, seda tajutakse ohtliku territooriumina, kus toimuvasse on parem mitte sekkuda ning võõraste probleemidest vaadatakse automaatselt mööda.” (Laaniste, Torim; lk 93)

Huvitav, et kui kogumiku vanemaid artikleid on kirjutanud pigem meesautorid, siis 21. sajandi käsitlused pärinevad rohkem naisautoritelt. Kogumiku põhjal saaks päris hästi koostada “Best of Sügisball” tsitaadiraamatu, igatahes mõned kohad hakkasid artikleid lugedes pähe kuluma.

kronotoop
päevaleht

õigus ning tõde

Väike repliik siis viimase küsitluse kohta, kus sai hääletada Hanseni romaanisarja loetud osade kohta. Huvitav on vast see, et enamvähem vastas tulemus sellele, mida eelnevalt tagasihoidlikult arvasin. Või natuke pani imestama, et II osa võinuks ehk enim hääli saada (kas see polegi keskkoolis kohustuslik?). Oleks ehk pidanud eraldi küsima, kas on loetud kellelgi kõik 5 osa, hetkel sellele ei leiaks vastust – kui võtta aluseks vähim hääli saanud III osa, siis siit tuleks vähemalt lahutada minu klikkamine (kuna olen lugenud esimeset neljandani). Mitte et seda hääletust tuleks ülemäära tõsiselt võtta.

Et seekordne vastanute arv oli suisa rekordiline, tuleks vast tänada kaht erijuhtumit – kui keegi viitas postimehe küüditamisteemalise artikli puhul ühele väiksele estonicahetkele ja kui ekspress avaldas nimekirja 10 rõvedast raamatust, mille peale rõvedustesõbrad asusid agaralt guugeldama seda teost. Igal juhul, aitäh osalemast, oli põnev.

Ja kui kellelgi on ideid või soove küsitluse või hääletuse või polli tegemiseks, siis võiks märku anda, reaalsuse piirides võib kokkuleppele jõuda.

Theodor Saar – Kihnu ja Ruhnu (1973)

Kaks põnevat pilti või õigemini pildiallkirja ajendasidki lõpuks seda raamatut lugema – ühel pildiallkiri “Vaade Kihnu saarel” (lk 4) – kus on näha suhteliselt raagus lehtpuud ja selle taga vist halli merd, või mu silmad petavad. Ja teisel puhul “Ruhnu tuulik” (lk 36), kus 4 mullikat või vasikat vahivad esiplaanil uudishimulik-töllakil fotograafi poole ja pildi all paremas nurgas võib idenfitseerida ka tuuliku (sellist fotot tahaks omale seinale). Põnev, kas Kihnul on senimani alles hotell “Rock City”, ja kuidas küll nõukogude ajal nii rokkiv nimi pandi? (Ise küsin, ise vastan... ahah, Kihnu Jõnni viimane paat oli hoopis sellenimeline (lk 29).) Ruhnu ajalugu tundub päris hirmuäratav olevat (lk 32-37), tõeline kolgas, paras faulkner-mccarthyliku loome allikaks (selguse huvides, jutt on algusaegadest kuni 1940ndateni), vist.

siljalill – Kontakt eeldab, et osapooli on rohkem kui 1 (2009)

Et siis valik pärleid infotelefoni töötajailt, küsija suu pihta ei lööda jne.

“Vastus võlgu
Meie kultuurimaja kõrval parklaas seisab üks maru uhke buss praegu. Kas te teate kelle oma see on ja kust ta tuli?” (lk 6)

“Hirm
Kuhu ma peaksin helistama kui mul siin krõbistab? Eesti Energiaga ma juba rääkisin, nemad ütlesid, et nad ei krõbista, aga mul krõbistab ja ma kardan!” (lk 8)

“Uus “spunk”
Tere! Kas te ütleksite mulle mis on globaalne paljunemine?
Ma üritan uurida, kuid arvan, et ma ei leia sellele õiget vastust.
Ma arvan ka, et te ei leia, ma ise mõtlesin selle praegu välja.” (lk 10)

“Sünnipäeva rõhk
Tere õhtust! Mul on täna sünnipäev. Öelge palun, missugune peab olema minu normaalne vererõhk?” (lk 19)

“Kuulaks õige
Olen praegu Võsul puhkamas ja mul tekkis soov raadiot kuulata. Öelge mulle, kellel võib Võsul raadio olla, mida kuulata saaks?” (lk 32)

“Pensionile
Kuidas teie arvate, kas see on hea mõte, kui ma pensionile jäädes ei vii töö juurde mitte torti, vaid teen kõigile kolleegidele kingituse ja jagan neile rannaplätud igaühele?” (lk 38-39)

“Huviline
Ma tahaks teada, kui palju ilusad tüdrukud palka saavad? Näiteks need, kes töötavad Pärnus bensiinijaamades.” (lk 41)

“Maagilised mähkmed
Tere! Mul on vaja Lasnamäelt auto ära vedada, andke mulle Pampersi number!” (lk 44)

“Türgi
Miks Türgi on inglise keeles kalkun?” (lk 58)

Graham Greene – Rännud tädiga (1995)

Väike armas raamat kokkupuutest ebakonventsionaalse vanema sugulasega ja rutiini lagunemisest. Üks pidev lugude jutustamine ja briti huumor, selline penskarkelmiromaan, igati heas mõttes. Vist tajutav, millise mõnuga Greene erinevaid ebatavalisi juhtumeid sisse kirjutab, et stoilist hiliskeskealist minategelast kõigutada. Tädi Augusta carpe diem elu, paljude unistus elada oma natukest kirglikult ja täiega ja pidurdamatult ja mõnuledes ja kahetsemata. (Tõesti kena, et eelmises postituses tegelesin angloameerika kirjanduse sarjamisega.) Tekst virgutab igati kanepit suitsetama ja annab päris hea suunise, kuidas valedetektoriga käituda (lk 241-242). Niiet siis, elu ei lõppegi keskeaga.

postimees

Marcin Swietlicki – Kaksteist (2009)

“Meister noogutas viisakusest. Ta ei saanud mitte mõhkugi aru. Naise lausutud nimed ei öelnud talle midagi. Ta teadis, et on piiratud, aga et siis kohe sedavõrd. Ta õnnetuke ei teadnud, et nii Gorniak kui Maslowska olid tollal väga populaarsed artistid, kes pärast väikest pausi pöördusid suure aplombiga tagasi suurilma elu juurde oma laste ja meestega ning uuesti saatis nende teoseid nii kunstiline kui kommertslik edu. Kõik teadsid, aga ei meister ei teadnud. Sest ta oli iseendasse süüviv egoist ega tundnud maailma vastu mingit huvi. Ja tal polnud ka intuitsiooni.” (lk 53)

Äraspidine film noir Poola tingimustes? Pisut oma olemuselt nagu filimonovliku fiilinguga tekst, aga pisut, lihtsalt hea lobe lugemine. Meistri ringikobamine ja pidetus ja eri olukordadesse sattumine teeb kuidagi melanhoolseks, ühtviisi armas ja kurb ja nõutukstegev ja kurb; hea vaheldus igasugu angloameerika welshidele ja thompsonitele. Ja muidugi alkoholi tarbimine on igati meistriväärne, purjuspäi on seda magusvalus jälgida (Krakowi ööelu kõlab selle raamatu järgi päris joomakutsuvalt), viina voolab hämmastavalt ohtralt. Lühike, hakitud stiil on lihtsalt hea, meeleolu tabav (mis on hoopis sujuv). On ühiskonnakriitikatki, aga seda mõnusalt pohhuistlikult positsioonilt, loivav loba. Viiteid kõiksugu päevakajalistele Poola oludele, paavstid ja valimised, annab kohe meelde tuletada kõiksugu sündmusi ja nimesid (mõnel juhul võinuks ehk tõlkija selgituse lisada). Hea tekst.

“Noh, olen üksi jäänud, mõtles Mango endamisi. Täiesti üksi. Kõik sõbrad olid kuhugi kadunud. Ära sõitnud või surnud. Üksi Ööliblikaga. Läinud on isegi hullud, keda paar aastat tagasi oli alati ja igal pool. Siis oli noorus alles. Siis võis tänaval kohata Pealikut. Või Bifharti. Või Agatat. Või Seibi. Nüüd on dramaatiline tühjus, ainult mingid kollanokkadest mutandid, välismaised turistid või siis varssavlased või nädalalõppudel londonlased. Krakow on muutunud kontsertlinnaks. Ainult et see pole minu kontsert. Keegi ei ole mind sellele kutsunud. Kõik need fiestad ei lähe mulle korda. Ma ei osale kõigil nendel festivalidel. Tegelikult mind polegi enam. Kaon nii, nagu kadusid minu sõbrad. Ainult Ööliblikas jääb.” (lk 121)

Poola modernne kirjandus on ikka maruvahva ja tõsiselt loetav, igal juhul väga tänuväärne, et Lindepuu seda vahendab, loodetavasti ajapikku leiavad need tõlked siin laiemat kõlapinda või, miks mitte, olla loomisel mõjutavakski.

“Sedaviisi siis: see, mis toimus jaanuaris, oli ühele vaatajale mõeldud vaatemäng, ja selleks vaatajaks oli meister. Milleks seda vaja oli? See pidi tirima meistri absurdsetesse lugudesse. Aga milleks meistrit tirida absurdsetesse lugudesse? Sest meister on absurdsete lugude fanaatik. Kogu tema elu on üks absurdne lugu. Ta toimib absurdis paremini kui üleüldiselt aktsepteeritud tegelikkuses.” (lk 186)

sirp
trakyllmaprokrastineerinj2lle
lugemispäevik

Sulev Raudsepp – 3 kriminaallugu (2010)

Et siis krimilood nõukogude Eestist, maksevahendiks on rubla ja lemmiktegevuseks materjali varastamine ehitustandritelt. Esimene lugu on “Väikeste alatuste summa”, kus esmalt äratab imestust see, et kas on tavaline kui isa ütleb-mõtleb laste vanuseks 4-5 ja 13-14 aastat (lk 12)? Või on see kriminalisti mingi ametialane harjumus kirjeldada endale teiste ligikaudset välimust, seda ka oma laste puhul. (Ok, tegelt andis sellise vanuse jutustaja, mitte isa Kondor, aga ikka hea segi ajada.) Kindlate soorollidega tegelased, mehed vihuvad tööd teha ja maja ehitada ning naised ümmardavad neid kodus või siis soovivad kindlasti tanu alla saada (jutustaja arvates, või noh, kes siis ei arva nii jne). Esimese loo lahendus on ootamatu ja kiire, mingid väiksed vihjed nagu eelnevalt on, aga mitte just suunavad.

Kui “Väikeste alatuste summa” on ikka kirjanduse moodi, siis teine lugu “Palgata palgapäev” on lihtsalt jutustamine, dokumentaalsevõitu tegevustik, maitsemeelele suurt midagi ei anna, aga niisama infot ikka. Kriminaalsed kutid tühjendavad seife ja jäävad lõpuks vahele ja saavad hulle karistusi.

“Miks” on lühinäidend, mis autori määratluse järgi võiks toimuda millal iganes (no tegelt ikka nõukaajal). Päris interaktiivne hetkeke kui kurjategijal ei meeldi näoga publiku poole istuda. Suisa sümbolistlik või allegooriline näidend, sobilik jõuludel müsteeriumi pähe ette kanda või nii. Vahel võib abstraktne olla.

Michael Burleigh – Kolmas Reich. Uus ajalugu (2010)

Mnjah. Raamat pole just pühapäevalugemine. Sissejuhatus ja esimene osa mõjuvad muude sarnaste tõlgetega võrreldes pisut harjumatult, tekst tõelistele politoloogia ja lähiajaloo sõpradele, kõik see Weimari vabariigi aegne segadus, päris kurnav on läbi seilata natsieelse Saksa poliitelu rägastikest ja umbteedest (ehk siis probleem selles, et ei tunne kõiki neid nimesid jne). Aga puhkust pakub muuhulgas Burleighi aegajalt päris vaimukas väljenduslaad, nt:

“Ka mittemarksistlikud parteid olid nagu üksteisest ööpimedusest mööduvad kurvad laevukesed ning nende mittekatoliiklastest valijad hüppasid parempoolse parda taga terendavale suurele alusele.” (lk 82); “Mõned vasakpoolsed liberaalid pidasid end sillaks kodanluse ja sotsiaaldemokraatide vahel, parempoolsed aga ühendasid rahvusluse ennast maksma paneva vaba ettevõtlusega. Katseid neid kaht parteid ühendada võib võrrelda kahe pruudita jäänud venna kooseluga maal, kus samasooliste abielu ei tunta.” (lk 85).

Teisest osast alates on heal juhul mõned musta huumori vilksatused.

Teisest viienda osani saab siis ülevaate natsliku riigi ülesehitustööst ja ideaalidest. No mida ülesehituseks pidada, on muidugi tõlgenduse küsimus. Veider on see, et kaks inimest, kes tabasid mind seda raamatut lugemast, arvasid automaatselt, et tegemist on mingis mõttes tasakaalustava või rehabiliteeriva ajalooraamatuga (ikkagi “uus ajalugu”!). Hea petekas, natsifännid. Burleigh annab vastu näppe nii mõnelegi tavaliselt positiivse näitena toodud natsimüüdile (mitte et neid müüte alljärgnevalt tsitaatide puhul üldse mainiks).

1930. aastate Saksamaa vangilaagrite pulbitsev seltskonnamelu, tore, et hinnatakse kõrgelt oma maa kodanikke:

 “Reeglid, ükskõik kas ametlikud või mitteametlikud, polnud mõeldud selleks, et teha laagrite majandamine hõlpsamaks, vaid selleks, et luua soodsaid võimalusi julmuste teatriks, et laagrielu ei läheks tüütuks, vaid koosneks lõpututest alarmidest ja draamadest. Sarnasuse otsimine nende laagrite ja tänapäeva distsiplineeritud kinnipidamiskeskkondade vahel, kus valitseb meelinüristav rutiin, on kohatu. /-/ Kui vangid ei saanud kunagi igavust nautida, siis valvurid, kellest paljud olid väga noored, leidsid aina uusi võimalusi sellest ülesaamiseks. Nad viskasid vangide mütse üle okastraataia ja käskisid need ära tuua, andes kolleegidele vahitornides võimaluse oma laskeosavust näidata. Kuna valvuritele anti põgenemiskatse ärahoidmise eest kolm päeva puhkust, olid nad põgenemistest aineliselt huvitatud, ning et mängu endale lihtsamaks teha, maalisid vangide riietele, keda arvati potentsiaalseteks põgenejateks, märklaud.” (lk 195-196)

Või üks viis, kuidas kirikut püüti kohandada natsismiga:

“Vana Testament dekanoniseeriti ja evangeeliumid kirjutati ümber kinnitamaks, et Jeesus polnud juut, kusjuures kõige rumalam oli väide, et ükski juut ei tööta puusepana. Jeesuse rahvuskuuluvus seati ümber kas nimetades teda aarjalaseks või eeldades, et galilealased polnud juudid. Tema pahandusi variseridega ja tegevust liigkasuvõtjate vastu vaadati läbi antisemitismi prisma. /-/ Halleluuja asendati heil'iga ja orvud laulsid “Püha ööd” uues versioonis:
Püha öö, õnnistud öö! Kõik on maas rahu sees.
Ainult kantsler, me võitleja, valvab üle Saksamaa.
Kannab hoolt meie eest.” (lk 244) (No tegelikult suhe kirikuga ikka parajalt keerukam kui see naljanäide.)

Või millise pühendumisega asuti steriliseerimise ja haigete hukkamise kallale:

“Kuid mis oli kaasaündinud “nõdrameelsus”? Saksa psühhiaatrite liit pidas selle all silmas idiotismi (IQ 0-19) ja imbetsilsust (IQ 20-49). Kuid need, kelle ülesanne oli välja joonistada sterilisatsiooniseaduse täpne ulatus, tahtsid lisada ka “kerge nõdrameelsuse” ehk debiilsuse ehk inimesed IQ-ga 50-70. See polnud enam akadeemiline küsimus, sest kui esimese kahe määratluse järgi kuulus steriliseerimisele sada tuhat inimest, siis viimane puudutas nelja miljonit, nende hulgas umbes kümmet tuhandet relvajõudude noorsõdurit. Küsimus oli selleski, et sugugi mitte vähe polnud madala intelligentsusega natsiparteilasi, kaasa arvatud tursked pruuni särgiga maapoisid, kes oli lollid nagu lauajalad. /-/ Eugeenika- ja meditsiiniajakirjad (mis tihti suuremat ei erinenud) olid täis artikleid, milles arutati, kas tõsiste kehaliste väärarengute hulka lugeda ka kaasasündinud puusanihestust, jänesemokka, hundikurku ja naise 140-sentimeetrist kasvu, või kas autistlikud geeniused võivad olla nõdrameelsed. Ehkki see kirjandus on detailseks vaatlemiseks liiga üksluine, on selle kõige rabavam joon halastamatu pedantsus, millega uuritakse isegi haruldasi hälbeid. Karjääri tehti mõttetute arutlustega selle üle, kas steriliseerida ka kääbuseid või kas parapleegikud võivad elada suguelu.” (lk 324-325). 

Ühe langetõbise naise hüvastijätukiri isale on imekurb (lk 353-354).

Pisut häbi öelda, aga raamat muutub kergemini jälgitavamaks alates kuuendast osast, kui jutt läheb natsi-Saksa 30ndate sisepoliitikast ja oludest II maailmasõja pöörasusteni (et noh, raamistik endale rohkem tuttav). Aga samas pöörab (vajub?, langeb?) raamat veelkord mitu korda süngemaks või tavamõistusele vastuvõetavamatuks – erinevate pogrommide ja mahalaskmiste ja muude tapmisvõimaluste mainimine lehtede kaupa sadade ja tuhandete ja kümnete tuhandete inimeste kohta muutub... hullumeelseks (tekst jälgib pigem seda, mis toimus tagalas, mitte rindetegevust – nö riigi tegevus), mul hakkas lihtsalt lugedes paha, mingitel hetkedel tunned, et need möödaminnes esitatud arvud ja hooplemised ja kellegi mõtestatud jura hakkab vastu, see ei saaks nagu tõesti toimunud olla. Aga no on. Sünge, väga sünge, sellele painele vastukaaluks sai siis loetud igasugu mudilastele mõeldud kirjavara. Ikka uskumatu inimsuse mülgas ja tohuvabohu avanes sellega, kui natsid tungisid Poola ja Nõukogude aladele ja asusid seal oma rassipoliitikat teostama. Kõik on kokku logistika.

“Need, kes andsid sõduritele käsu inimesi tappa, pidid hoolt kandma ka selle eest, et tapjad inimväärikusest liiga kaugele ei eemalduks, rääkimata sellest, et nad muutuksid krooniliseks alkohoolikuks või psühhopaadiks ja nii ühiskonnale jäädavalt kaduma läheksid. Nad ei tohtinud olla liiga metsikud. Eesmärk oli pigem anda neile võimalus võõranduda, mitte päästa valla neis peituvat kiskjat, ehkki varasem poliitika tihti just selleni viiski. Neil meestel, kellelt oodati ebanormaalseid tegusid, oli siiski vaja normaalseks jääda. Sellepärast püüdiski Himmler ühendada karmust väärikusega ja nõudis, et tapmistele järgneksid karsked “seltsimehelikud koosviibimised” söögilauas, kus arutataks “saksa vaimu- ja tundeelu peensusi”. Sellepärast otsiti ka vähem otseseid tapmismeetodeid, mis arenesid Vene vaimuhaigete õhkulaskmise kaudu mobiilse ja statsionaarse gaasitamistehnikani – uuendus, mis oli algul mõeldud pigem mõrtsukate psüühiliste kannatuste kui ohvrite eksistentsiaalse hirmu leevendamiseks. Ka otsene tapmine muudeti kiiremaks ja kavakindlamaks: jooniste abil näidati, kuidas neid toime panna.” (lk 536)

“22. oktoobri õhtul kella kuue paiku pandi Marazli tänaval ühe NKVD hoone all, mida kasutati Rumeenia 4. armee staabina, plahvatama viitsütikuga pommid. Neljakümne surmasaanu hulgas olid kindral Glogojeanu ja viis Saksa mereväeohvitseri, haavatuid oli kolmkümmend üheksa. Kindral Trestioreanu käivitas poolteist tundi hiljem karistusaktsioonid, mille käigus poodi laterna-, telegraafi- ja trammipostide külge umbes viis tuhat juuti ja kommunisti, kelle kaela riputati hirmutavad sildid. Üks ellujäänu nimetas Odessat “poodute linnaks”. Sellega karistusaktsioonid alles algasid. Saksa luure andmeil aeti järgmisel hommikul üheksateist tuhat juuti sadamasse, kus nad lasti maha või pandi bensiiniga põlema. Keskpäevaks andis Antonescu käsu hukata kakssada kommunisti iga surmasaanud Rumeenia või Saksa ohvitseri kohta ja veel sada iga madalama auastmega hukkunu kohta. Igast juudi perekonnast tuli võtta üks ohver.” (lk 546)

Toodud tsitaatide puhul tuleb muidugi rõhutada, et kõik ei käitunud ühtmoodi nagu valatult ja erandid ja nii.
Tõlke eesti keel on vahel segasevõitu ülesehitusega ja eks neid näpukaidki ole siin ja seal.

raamatumaailm
sirp

Teet Kuusmaa – Pontu ja Priidu (1977)

Tegemist ehk P&P esmaraamatuga, mõnusalt lihtsad värvilahendused, hea silmadega üle libistada. Tundub, et päris palju kasutust leidnud pildihuumori klassikalisi olukordi. Võib sedastada, et Pontu armastab juba esimesest raamatust peale transvestiidiks olla, seekordki riietub ta auväärseks prouaks või kohvriks või kuudiks. Selles raamatus vast enim tähelepanu Pontu söömisharjumustel, nii laseb ta end ära petta kalapoegadega või püüab peenramaal kondist dinosauruslikku luud kasvatada. Ja milline jõud ja suurus ja vastupidavus! Tahab, liigutab garaaži, tahab; kargab basseini veest tühjaks; tahab, jookseb bussiga võidu; tahab, uputab paate. Esikraamatus on Priidu veel nii noor, et ei suhtle ühegi omavanuse tütarlapsega, kõigest vanemad naised valmistavad peavalu. Aga pole viga, kaks pead on kaks pead.

Teet Kuusmaa – Kes armastab, ei hammusta (1987)

Noh, selles raamatus on vast trükkimisel värvidega ülepingutatud, päris karjuvad näkku teised. Eelmise raamatuga võrreldes on siin vast rohkem teiste koduloomadega jamamist – nii teevad pahandust hamster, vares, erinevad kassid ja hiired, kana kes kasvatab pardipoegi, siga, lammas, mutt, lehm, orav ja kuri koer. Priidu sebib vahel tütarlastega ja on igati viks poiss, vast ebaviisakaim tegu on varese lumepallidega loopimine (aga sellele järgneb karistus). Libamisi võiks siingi näha kevadest talveni eluolu, aga pole siiski nii esil kui eelmises raamatus. Huvitav on see, et kummaski raamatus ei kajastu otseselt nõukogudelik elu.

Teet Kuusmaa – Priidu ja tema sõber Pontu (1983)

Raamat illustreerib kenasti aastaaegade vahetust, algab kevadega ja seejärel suvi ja sügis ja lõpuks talv (tõsi küll, paistab et näärid ja veebruarituisud on vahetusse läinud). Priidu elab ikka täisväärtuslikku poisielu – käib kalal, sõidab kanuu ja (mängu)auto ja tsikliga, käib nii matkal kui purjejahil puhkamas; igatahes mina küll kadestasin poisikesena sellist lapsepõlve. Ja nagu ikka, oli lapsepõlves rohi rohelisem ja hanged räästani. Ka Priidu kooliaeg pole nohikuna meelakkumine, ikka spikerdamised ja tundidesse hilinemised ja kelgutamised ja maskiballid. Ja no muidugi see ilmatu elajas Pontu, 80ndatel olid vist bernhardiinid ja teised koerhiiglased moes (ikka uhkeldati, kui palju nad söövad ja kui raske oli neid pesukausitäisi söödaliha täis muretseda jne). Igal juhul, igati inimlik koomiks.

Emma Moškovskaja – Elas kord hall kitseke (1981)

Mõnusalt absurdne tunne on ikka hommikul täielikku lastekat lugeda. Hunt ajab kitse taga ja kitsekesel kasvavad sarved ja eeslike ja kitseke saavad sõpradeks ja ehitavad oma maailma ja mida kõike veel. Ja muidugi Heldur Laretei illustratsioonid on, teadagi, vinged; kus mujal näeb tibusid (lk 17), kes on pruunid, sinised ja kollased ning triibulised, ruudulised ja täpilised ning kannavad peas soni, kõvakübarat ja nokatsit? Seinatapeedid võiks sellise kujundusega olla, küll siis võiks olla rõõmus uni. Muidugi, pikapeale viskab see kitseke ja eeslike siibrisse. Ja no lõpuks selgub, et tegu ikka mingit plikaluuletustega ja kõige tähtsam ikka see, et lapsed õpiks varakult ema südant tundma jne.

KÕRVAD (lk 33)

Doktor, doktor,
mis me teeme,
kas me kõrvu peseme
või ei pese kõrvu me?
Ja kui pesta,
kuidas pesta?
Tihti või ehk
harvem pesta?
Vastab doktor:
tuleb pesta!
Lausub doktor: hästi pesta!
Nõuab doktor:
tihti pesta!
Kõrvu pesta iga päev!

Ilmar Trull – Kaelkirjak ja tähed (2010)

Aeg siis varakult jõuludeks luulet leida ehk hilinenud õnnesoovid kaksikutele.

*

RÄHNI RAVI (lk 20)

Rähn kõnnib metsas, käib niisama, jalutab.
Siis lendab koju ja tunneb – pea valutab.

Siis kutsub arsti
ja arst tuleb varsti
ja ütleb, et siin pole rohtu küll muud,
kui põruta peaga vastu puud.

*

MUST PÕRAND (lk 34)

Must põrand on minu toal
ja minu majal ka.
Ehk hangiksin endale harja,
et põrandat harjata.

Kui harja ma osta ei taipa,
siis olengi harjata
ja muretsen kümmekond vaipa,
et põrandat varjata.

Hermann Broch – Esperance

Päevakohane trendivihje: kuumal suvepäeval higistadeski saad jätta cooli mulje, kui võtad aksessuaariks mõne parajalt õhukese raamatu, millega endale tuult lehvitada. Eriti hästi sobib selleks minimalistlikult stiilne must LR sari, millel vähetuntud, aga hinnatud autori nimi on kaaskodanikele suurelt ja selgelt näha. Ja seega ühtlasi ka sinu eksklusiivne maitse. Soovitaksin Brochi eksootilise pealkirjaga novellivalimikku.

Olgu, vahetame žanri. Niisiis, Austria modernismiklassik, kellest Eestis tõlkija kinnitusel keegi paraku midagi väga ei tea. Tõsi, ega kümmekond aastat hiljemgi veebiavarustes näiteks väga palju leida pole. Aga kõrvutatakse Joyce’i, Prousti, Musiliga, Kundera suur mõjutaja jne.

Läbitöötatud stiil: novelli alguses lakooniline ja ökonoomne, kuigi luuleliselt kujundlik; siis aga intensiivistub kulminatsioonis ja sellele aegamisi lähenedes pikemateks põimuvateks nägemuslikeks lõikudeks. Lõpp jälle napp ja konkreetne. Tegelaste siseelu, muutused olukordades ja suhetes väljenduvad sugereerivates korduvates maastikukirjeldustes ja atmosfääriilmingutes: armastuses hõljutakse vapustavatesse ookeanisüvikutesse peitunud hingemaastike kohal; kui olukord kisub ängistavaks, tõuseb lämmatav „langetuul“ jne. See kõik on veenev ja tõlkes vähemalt hea lugeda, kuigi jah, Brochi on süüdistatud ka liigses keerukuses ja vastuolulisuses.

Keerukus selles tekstikogus tuleneb suuresti sellest, et lihtsale tegevusele, näiteks kirikusse minemisele, ilmub juurde teatav teine plaan. Mingid teised tähendused, olgu siis sotsiaalsed jõujooned või eeterlikud paralleelmaailmad, on alati kuskil argireaalse sees rohkem või vähem tuntavad: „See ei olnud nägemus, see oli teine reaalsus. /---/ Tundsin valulikku surveavaldamist mu enese reaalsusele, mille kallal olin oma nelikümmend aastat nikerdanud ja tööd teinud“. (57) Teist, või õigemini täielikumat maailma on ikka keerukam edastada, eksole. Nimiloos on realismist lihtsalt loobutud, ollakse mingis poolmütoloogilises Piibli-allusioonidega maailmas, kus sündmused arenevad „nõnda kiiresti, kiiremini veel kui unenäos“ – eksootilises mestiitside riigis, linnas nimega Soodoma, kus kergristleja Loth meeskonnaliikmetele pakub kupeldaja näiteks eeslineiu teenuseid, alligaator kopuleerub linnaväljakul peniga ja kogu jant käib minajutustaja gasellitarist õe ümber.

Eelnimetatud loos on ilmselged psühhoanalüüsi mõjud. Valgustatakse tegelaste teadvustamata siseelu, kiikse ja hoiakuid, tihti juba eelmainitud keskkonna kirjeldamise abil. Avaloos „Kerge pettumus“ toimub veidrates hoonetes ja koridorides ekslemine: vanas ja näiliselt madalas majas, mis asub uute ja kõrgete vahel nagu „murdunud hammas, /---/ jättes enda kohale õhuaugu, kust /---/ paistis tänavale kätte kord sinine taevas, kord pilvesein. Nüüd ühekorraga oli ta seal, rebitud välja üldisest struktuurist, milles ta asus; nii nagu kõigi inimeste rõivaste all peitub loomalik-inimlik nahk /---/.“ (5) Heledal ja soojal kõrgeimal korrusel askeldab lahedas kleidis blondiin lopsakate kaenlaaluste karvadega, heledad nagu hein – lihtsuseihalus. Helge ülaruum peegeldub antipoodina pimedas ja haisvas parkalikojas/nahaäris allkorrusel. Füüsiline ruum peegeldab psüühilist: „tundus, nagu peituks [külgnevate õuede] horisontaalsuses kõikide hirmude koetis, otsekui mingi labürint.“ (9) Bachelard'iliku ruumipoeetika kõrval leiame ka idee linnast ja selle ehitusviisist, kui inimese mõtteilma vormivast struktuurist (22). Broch ise on rääkinud mere mõjust mõtlemisele ja seda on ka selles kogus mitmes kohas erinevalt tunda – nii kõiksusse sulanduva avara sisemaastikuna, kui ka tasase, ent halvaendelise „niiske tumeda äärena“ (39) kaldakividel.

Kõik see veidrus pole kindlasti mingi kirgede tsirkus ja hämarate kalduvuste dekadents. Modernist Broch on ikkagi härrasmees, kes mingit edevust ei sallinud (40ndatel väljendas ta oma tülgastust kirjanduse kui edevuse ja ebasiiruse valduse vastu). Õhtumaade allakäigu pärast oli ta mures ja uut siduvat müüti otsis ta oma esseedes taga. Nii et ikka seesama I maailmasõjaga kulmineerunud poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse elu muutusteperiood on kõige tagamaaks. Suurtele muutustele välises elukorralduses saab taandada ka tegelaste isikliku elu läbielamised ja hoiakud, olenevalt tegelasest kas näiteks kaotatud kindlustunde või arutu nihilismi.

Senise traditsiooni murdumise ja hierarhiate kadumisega kohanematuse valudest ja ülesaamisest on lugu „Möödapurjetav pilv“. Eksistentsiaalne-metafüüsiline küsimine kasvab apokalüptiliseks prohvetlikuks painajaks: on arusaamine, et palveraamatu „valgetel lehekülgedel mustade kaante vahel ei seisa enamat kui kirjatähed“ ja põhimureks on, et „üks asi ei saaks teiseks üle minna, et maa ja taevas oleksid lahus, nii nagu Jumal käskis /---/. Sirged pargirajad põimuvaad omavahel, teevad ühe kaare teise järel, nad põimuvad kõlvatuks puntraks, milles kõik on ühetaoline, ja üksteisega põimudes kugistavad nad üksteist alla, üksteist samas üha uuesti sünnitades. /---/ sest suure vastupeegeldus väikeses on lõppenud, /---/ nüüd murravad vabadusse kõige salajasemad jõud, et valguda üle avalike väljakute.“ (28-29)

Viimase loo nimitegelane on aktiivne kommunist, kah oma aja ohver, naine kes loobub armastusest ja allub „inimlike institutsioonide meeletule vägivallale ja selles peituvale loogikale, mis on tugevam, kui inimese süda ja hing ja närvisüsteem, tugevam kui looduse ürgjõud.“ (71) Naine mürgitab pärast luhtunud terroriakti enda ja oma sündimata lapse, mees loeb sellest kõigest ajalehest.

Kõige rohkem istus mulle aga näidendilik „Õhtu otsa hirmu“, kus on hüsteerilist daniilharmsilikku absurdihuumorit. Lugu on selline, et švipsis noormees istub baari maha ja kuuldes tahtmatult pealt kõrvalistuva armastajapaari kõnelust, hakkab selles kaasa rääkima. Aga nii, et teised teda vist ei kuulegi. Tulemus on igatahes huvitav „kolmehäälne dialoog“, kus dialoogist väljasseisja teisi ikkagi kuidagi mõjutab, kuigi mida edasi, seda enam oma pooluimas. Õhtu areneb, mullikesed õlleklaasis üha paisuvad kuni lõhkevad. Armukesed kardavad vihase abikaasa kohaleilmumist, kes kõik ilmselt maha tapaks, too nagu ilmubki ja üha pöörasemaks läheb. Päris oivaline mõru õllepint pisikses nurgakõrtsus, oleks võind pikembki olla.

Veikko Huovinen – Poja surm (2010)

Erinevate lapsevanematega suheldes on mulle ajapikku selgeks saanud, et nende lapsed on neile igati andekad, erilised ja muljetavaldavad. Nii ka Huovinenile ta kolmas järglane Pekka. Kassiahastusega on seda raamatut kurblik lugeda, või noh, suisa sutt masendav. Vana inimese leplik, mõistev, ka ennastsüüdistav vaade noore mehe elule; kuigi palju mõistmatust ja enesepetmist, aga siiski pidetuse põhjuseid otsiv. Sellise teksti puhul ikka mõtled, kui eetiline on seda avaldada või lugeda. Raamat paneb muidugi mõtlema ka oma vanematele ja enda osakaalust hallide juuste tekitamisel.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Urmas Espenberg – Mees, kes kartis (2009)

Alljärgnev tekst ei sära just positiivsusest ja ei pea lugema, kui tuju pole. Ei suuda midagi vähegi mõtestatut raamatu kohta öelda, liialt mööda on see. Et siis, juhuslikud korduvad märkmed.

“Naine oli kaasajal tegijam kui mees. Uus matriarhaat polnud enam kaugeltki uimane uitmõte või mõne europarlamendis sooja koha peal istuva feministi ideoloogiline pettekujutelm, vaid sulaselge reaalsus, moodsa ühiskonna igapäevaelu. Naised otsustasid ja määrasid elus kõiki tähtsaid asju ning meestel polnud sinna midagi parata. Kes leppis olukorraga ja lõi käega, kes kippus käratsema ja asja vastu võitlema. Paljud jäid vallalisteks, mõned eraldusid üksindusse või otsisid pääseteed meestevahelisest armastusest.” (lk 7) – milline idioot harrastab seepärast homosuhteid? Mitte et mul midagi homoseksuaalide vastu oleks, aga ikkagi – milline heteromees teeks selliseid käänakuid? Kas see pole juba liialt mudakriitika?
Algusleheküljed tekitavad ahastust, et miks autor sellist pudru on kokku kirjutanud. (Ahastus jäi.)
Kindlat kvaliteeti näitab autoriteetidele viitamine, autor on ikkagi filosoof – nii leiab siit säändseid nimesid nagu Heidegger või Hegel või Schopenhauer või suisa Jelinek (hämmastav, et neid nimesid on korrektselt kirjutatud, muidu ikka esineb väikseid probleeme välismaiste nimede õigekirjaga).
Huvitav, kes sellist raamatut loevad ja siit elamuse saavad? Mingid kiibitsejad ja kohvikutädid? (Ohjah, tegelt olen isegi mõned aastad tagasi autori üht teist juturaamatut lugenud, jäi meelde arutlused sünnitanute emakate suurusest.)
Autor pole just kirjandusliku sulega, aga noh, jutt jookseb agaralt – püüdlik kirjutamine, aga omapärata. Teksti võinuks ehk toimetada ja tarbetud kordused välja rookida, nii saame raamatu esimeses pooles mitmel korral teada Kaarma eluolust või Romeo kuulsuseihast pea samas sõnastuses (või siis mõjub selline vormivõte mulle tüütavalt – kui seda saaks vormivõtteks nimetada).

“Karli hirmud aga jätkusid, kord väiksemate, siis jälle suuremate lainetena. Ei toonud kosutavat meelerahu karjäär, kumbki abielu ega laulev revolutsioon koos eesti rahva vabakssaamisega.” (lk 53)

Algul tundub, et Julge Tee on justkui eesti moodi “Fight Club” (aga ei ole, kõigest hirmudest ülesaamise abi).
Kaarma ja Haraldi vestlus (lk 94-100) peaks muidugi kuuluma eesti kirjanduse stiili kullafondi.
Hiiu põhikool (lk 120-121) oli tõepoolest üks väänikute kool, piinlik on meenutada sellist kohta.
Seda raamatut sai pea nädala järatud ja üleüldse ei edenenud, ei suutnud uskuda, et nii õhukest raamatut ei suuda ühe laksuga läbi lugeda. Aga noh, miski segas, võibolla autori lihtlausetes väljendumine ja samas selline sotsiaalne ambitsioonikus.
Ei saa aru, kui irooniline autor tegelikult on, liialt totter on see tekst. Dialoogid on ikka võimatult puised, hea hoiatusmaterjal neile, kes tahavad kunagi midagi kirjutada. Gregori unenägu on suisa loetamatu (lk 167-176).
Ma ei saa aru, ma ei saa aru, kas autor teeb ikka oma tegelaskujude ja situatsioonide üle nalja? No tõsiselt ei saa sellist teksti võtta, see on lapsikus, nii väljendusid ärkamisaegsed kirjaneitsid.
Oi kui palju põnevust tekitab autori soov oma tegelaste abil reaalsetele inimestele vihjata. Lõppu ilmestab veider marurahvuslik vaade pronkssõduri sündmustele.
Vähemalt pakub Espenberg Gregori abil hea ettekujutuse mõnest sellisest inimesest, kes netiväljaannetes idioodi järjekindlusega kommentaare kirjutavad.
Vaatan, et ajalehtede tutvustustes räägitakse ühiskonna kõverpeeglist jne – aga no vabandust, see ei hakka üleüldse tööle, liialt lihtlabane on.
Ei suuda rohkem midagi öelda või siinkirjutatut mõtestatumaks muuta. Mitte et loobiks meelega pori, aga see tekst on lihtsalt ebaõnnestunud.

“Tegelikult meeldis Gregorile väga Helja koer Prints. Tükati oli tõlgil raske aru saada, kellest ta õieti enam sisse võetud oli, kas Heljast või hoopis Printsist. Naine meeldis mehele väga, aga Printsi suhtes oli erakul tekkinud lausa kiindumus. Mis veelgi üllatavam, koergi vastas samaga.” (lk 165)

päevaleht
õhtuleht

Frank Schätzing – Parv 2 (2010)

“Kui Läänemeri reostub täielikult ja kõik sealsed kalad surevad, nagu see viimastel aastatel kord juba juhtus, on süüdi Taani nuumseakasvatus. Virts soodustab vetikate plahvatuslikku paljunemist. Vetikad seovad hapnikku ja kalad hukkuvad. Mürgised vetikad saadavad veel nii mõndagi korda ja näib, et ükski piirkond ei ole nende eest kaitstud.” (lk 41)

Raamatu teine osa pole ehk nii kihvt kui esimene, käib vaid üks suurem action ja intriigitsemine, esimeses osas toimunud katastroofide taustal ei üllata enam nagu suurt midagi (nojah, yrride avastamine iseenesest nagu üllatab siiski). Lõpupoole sureb kõrvaltegelasi nagu kärbseid (või nagu ainurakseid?), aga peategelased võitlevad kenasti viimse hingetõmbeni, ja nii mõnigi näeb veel uut maailmakorda, mis on ehk ökom kui nüüdne. Anawaki eneseleidmise liin on vähe lääge, loodusrahva veri ei värise ja läbi sajandite hoitud aastatuhandete tarkused jne. Omamoodi lõbustav (ja õõvastav) kui kristliku ellusuhtumisega Ameerika president ja ta lähikondsed siin tekstis on. Finaal meenutab heas mõttes Sagani “Kontakti” (mis ei ole vinge raamat), taas saab kangelanna vestelda eiteakellega, iseendaga vist. Sarnaselt esimesele raamatule on siingi tõlkes oma koha leidnud küllaldaselt näpukaid.

“Nii toimiv liik näeb surma teise nurga alt kui inimene. Surm on yrride maailmas ääretult vajalik. Yrrid ei tuleks iialgi mõttele hakata hoidma defektseid liigikaaslasi. See oleks nende seisukohalt mõistetamatu, isegi idiootlik. Selle, mis ähvardab arengut, peab tapma. Loogiline. Kollektiivi ähvardavale ohule reageerivad yrrid surma loogikaga. Ei ole kedagi, kellelt paluda halastust, ei ole kaastunnet ega erandeid, niisama vähe on surmamise loogikal ühist julmusega. Sellised kaalutlused on yrridele täiesti võõrad. Nad ei mõista nimelt, miks peaksid nad meid hoidma, sest meie oleme ju neile täiesti konkreetseks hädaohuks.” (lk 445-446)

avaldatud mõtted

Jakub Kolas – Kits sarapikus (1984)

Raamat mudilastele ehk püha müristus, sellist vägivalla- ja vihaeepost tahaks küll mõnele pudilõuale ette lugeda ja vaadata siis reageeringut (või no samas, mis arukat seisukohta saab selliselt oodata?). Tekst kui arvutimäng, keegi minategelane sokk ähvardab kitse hundiga ja hunti karuga ja karu jahimehega ja jahimeest soldatitega ja nii edasi ja nii edasi. No kas tõesti tasub ühe kitse pärast sokul nii macho olla ja pool maailma segi pöörata? Lõpuks päästab kogu sasipuntra lahti kull, kes tuli kanu kitkuma ja need hakkasid ussikesi nokkima ja need kive uuristama ja need kirveid nüriks näksima ja need kaikaid koksima ja need sõnni sugema ja see vett jooma ja too tuld tutistama ja see soldateid kõrvetama ja nii edasi (või õigemini tagasi). Lugesin, silmad punnis, algul ehmatas selline õudustäratav lähenemine, aga siis hakkas rituaalsus köitma. Ja Tammsaare illustratsioonid on kui mõnest paganlikust või saatanlikust oopusest. Hunt kui põrgukoer! Kitsed kui deemonid! Sõnn kui ürgjõud! Noh, hirmsaid ja paeluvaid pilte on ühesõnaga palju. I said, this is the son of the nihilism, leelutab Keiji Haino kitarr.

Peter Molloy – Kommunismi kadunud maailm (2010)

“Andreas Krieger oli Ida-Saksa tippsportlane. 1986. aastal võitis ta Euroopa meistrivõistlustel Stuttgardis kuldmedali kuulitõukes tulemusega 21.10. Ainult et siis oli tema eesnimi Heidi ja ta võistles naissportlasena. Vaadates teda nüüd – habemetüükaga, musklilise ja laiaõlgsena -, tekib küsimus, kuidas SDV-s sai karistamatult selliseid asju korraldada.” (lk 110)

Raamat kommunismist ja selle lõpust Tšehhoslovakkia, Ida-Saksa ja Rumeenia moodi. Räägivad kuulsused, lihtinimesed ja poliitilised, nõukogude korra kehtestamisest kuni selle langemiseni. Endale on Rumeenia suhteliselt tume auk, siis oli endale eelkõige huvitavam lugeda sealsetest oludest ja möllamistest. Kerge suvelugemine, draama loetavas kastmes, vast kõige vürtsikamaks teadmiseks see, et Ida-Saksas oli võrdõiguslikkus päris allright ja orgasm normaalseks elunormiks. Nagu ikka, oli hunnik näruseid aegu ja mõned mõnusad hetked, nagu ikka.

anonüümsed jutud

1 küsimus: P.I. Filimonov

Mis tunne on lugeda tõlkele ilmunud igati positiivseid arvustusi?
Mulle endalegi see raamat üks käesoleva aasta mõnusamaid
lugemiselamusi (teine samalaadne on ehk Hilsenrathi "Nats ja
juuksur"). Kas on mingeid Sulle/Teile veidraid möödalugemisi või
tõlgendusi?

Nagu öeldud, see ülimalt positiivne ja ülimalt välistamata positiivne vastukaja oli mulle küll üllatuseks. Omal ajal kohalikud vene lugejad (kas neid on üldse olemas, on omaette küsimus) ei saanud raamatust aru, isegi nagu ajakirjanikest intelligents räägib, et raamat on igavavõitu jms. Seega see entusiasm, millega ta oli eestlaste poolt vastu võetud oli meeldivalt üllatuslik. See andiski mulle ähmast arusaama iseendast kui euroopalikust, pigem kui vene kirjanikust. Vene emakeelega, jah. Eestlastest arvustajad - ütleks, et enam-vähem kõik - leidsid raamatust just selle, mis autorina oleksin tahtnud, et sealt leiaks. Olen rahul, olen arusaadav, mille tõttu olen jällegi rahul. Olen rahul kaks korda.

[Anonüümne küsimus kelleltki tundmatult, kes mulle vist ei meeldi ja seetõttu küsimust siinkohal ei avalda (sest tsenseerimata on igav), aga vastuse küll.]

Ei, ikka ei, isegi peale tõsisemat mõtlemist. Ma eriti ei loe päris kaasaegset kirjandust. Ei, no loen küll, kuid ilma fanatismita, nagu öeldakse. Seega ei oska ma tõesti öelda, et Tsoon oleks millegagi sarnane. Ja loomulikult annab ka see mulle rahuldamistunde. Olen jälle rahul, kuna olen originaalne ja omalaadne. Selles nagu eesmärk ongi.

Lugedes jäin mitmel korral mõtlema, et mis linnaga
võiks siin raamatus tegemist olla, kas sel on mingi ähmasem eeskuju?
Eestlasena mul justkui puuduks selline linnakogemus, millegipärast
mõtlesin, et tegemist ehk hoopis mõne Venemaa suurlinnaga või nii.
(Et endal see raamat oli laenutatud, siis käisin raamatupoes korra
sirvimas, et kas need taksosõidud jms on mingi rahaga seotud, aga
mitte ei märganud praegu.)

See kolmas küsimus on väga lihtne. Tegemist on Tallinnaga. Kuna elan siin juba päris ammu, st. sünniajalt saadik, ning Vene suurlinnas pole kunagi elanud kauem, kui paar nädalat, ei saagi olla muud varianti. See on Tallinn, kusjuures päris geograafiliselt kindlalt määratletav Tallinn. Esimene osa - Lasnamäe, siis taksojuhiga Koplisse litside juurde. Teine osa - umbes kesklinn, Liivalaia tänava ümbrus. Kolmas osa - Õismäe.

Roberto Arlt – Ester Primavera (2010)

Tagakaanel olevad reklaamsõnad “kare stiil” ja “metsik linnakeskkond” mõjuvad muidugi paeluvalt. Raamatu nimilugu on selline paras Hemingway ja Remarque'i fännide tekst, tundepuhangud kui ladina-ameerika seebikatest. “Jube öö” on päris tore, et kuidas mees mõtleb mõtleb pulmaeelsel ööl, kuidas ta on kohe orki lendamas ja milline argentiinalik möll sünniks, kui ta enne laulatust põgeneks. No et siis, mõned abielud võivad ikka koledalt välja kukkuda (või siis... mitte). Jumala eest, hea soovitus, ärge suhelge võimaliku abikaasa perekonnaga. “Küürakas” on toredalt ekstreemne ja ebakorrektne lugu sellest, miks üks küürakas surnuks kägistati. Poollõbusalt hull arutluskäik. Ja nagu ikka, loost ei puudu ka naise au ja naitumisvärk. “Metsalised” - dekadentlik lugu kriminaalidest või allakäinud inimhingedest, pole just ilmüllatav oma meelelaadilt. “Pühapäeva õhtupoolik” - kena suhtedraama mehe ja abielus naise vahel, kolmekümnendad eluaastad ei mõju inimestele just optimismi sisendavalt (ja no muidugi taas autori abieluängistus, mis esil teisteski juttudes – nagu märgitud).

postimees

Uno Leies – Tipp ja Täpp (1986)

Kui nüüd väga aus olla, siis on Tipi ja Täpi nimelised nukulapsed üsna infantiilsed või süüdimatult jaburad. Pisut nagu teletupsud, aga vähe inimtabasema mõtlemisega, ent siiski ajuvaba motivatsiooniga. Vast kõige veidram lugu on “Tipp ja Täpp on kosmonaudid” (lk 11-15), kus siis satutakse kosmoselaevaga korraks hunt Kriimsilma lõugade vahele, aga päris kindel ma selles ei ole, kuidagi häguseks jääb see ilmaruumi vallutamine, hunt vingub millegipärast muudkui. Kõige arukam on lugu sellest, kuidas valetaja oravapoeg välja selgitati (lk 16-19), mingi hea loogika seal on. Natuke nihu on see mentaliteet, et kommid ja muu magus on kõikse paremb maailmas (tõsi küll, see ei ole nii esil, aga luuramisi tajutav küll!).

“Kui tuju hea ja lõbus meel,
siis rõõmsalt tantsu lööme.
Et oleks lõbusam meil veel -
me ikka komme sööme!

Kui tuju halb ja kurb on meel,
siis nutupilli lööme.
Kui pole kommid otsas veel,
siis tuju rõõmsaks sööme!” (lk 39) – ajudega vanemad kindlasti kahvatuvad sellise mentaliteedi peale (lugeda tasub näiteks Hobhouse'i).

Kornei Tšukovski – Telefon (1982)

Raamat koolieelikutele, mis võiks neile igati selgitada, kui kahjulik on telefoni kasutada, igasugu pärdikud ja elevandid ja krokodillid võivad oma mulaga juhtme kokku ajada (no Tšukovski ajal oli muidugi heal juhul üks telefon korrusmaja kohta ja ometi – kui palju tarbetut saginat tekitab!). Aga muinasjutu lõpus tuleb viimaks ka kõne, mil natukenegi mõtet – paks jõehobu vaja kraanaga soost välja tarida. Kui nüüd päris aus olla, siis täitsa armas raamat. Ja Käo illustratsioonid on muhedad.

“Helistas siis krokodill,
nuttis teine nagu pill:
“Tänulik ma olen sulle,
kui kalosse saadad mulle -
mulle ja mu perele.”
Vastan nõnda torusse:
“Oled, sõber, raiskaja:
alles eile saatsin ma,
täna – saada juba jälle!”
“Need me eineks sõime ära,
sõime viimase kui pära.
Ja nüüd nälg on nõnda kange,
et või surnult maha lange.
Armas, kallis sõber, aita!
Su kalosse ei saa laita -
need on päris maiusroog.”

John le Carre – Misjonilaul (2008)

Põneviku kohta oskab autor päris hästi üllatada – ootamatult kirjanduslikult on loodud peategelasest segavereline Salvo, kel üpriski isikupärane mõttemaailm ja mitterutiinne kirjeldusvõime (või siis vastupidi – on selline, millisena romantiline valge eurooplane kujutleks haritud poolaafriklast olevat). Pole mingi blingpõnevik vaid hoopis inimlik lugu – idealistlik mutrike võimude masinavärgis. Iirlasest pastori ja kongolanna armurõõm (orb siiski) oskab täiskasvanuna paljusid Kongo keeli ja tõlgib Inglise luurele aafriklaste värke, siis “renditakse” ta nädalavahetuseks üht Kongo konverentsi tõlkima, kus plaanitakse hoopis järjekordset kodusõda ja muud demokratiseerimist ning otsustab seejärel oma uue silmarõõmuga seda takistada. Noh, kukub välja kuidagi teisiti. Igal juhul, omamoodi päris mõnus ja armas raamat.

Ödön von Horvath – Jumalata noorus (1973)

“Kujuta ette, Mandi suri eile ära. Veel üleeile hüppas ta nii rõõmsalt ja lõbusalt oma puurikeses ja siristas meie heameeleks. Ja täna – surnud! Ma ei tea, pidi möllama mingi kanaarilindude haigus. Jalakesed olid vaesekesel sirgu, ma põletasin ta kaminas ära. Eile oli meil suurepärane hirvepraad pohlamoosiga. Mõtlesime Sinu peale.” (lk 54)

Eessõna järgi võimalik siis tutvuda teosega, mis esindab uusasjalikkuse suunda, päris mõnusalt loetav igal juhul. Üsna kalk maailm oma järelkajadega I maailmasõjast; ühtmoodi pildil on nii preisi kord, litsid, okultism kui heidikud. Ja nende vahel hulbib peategelasest kooliõpetaja, kes on vist mingite idealismiräbalatega. Traagiline, ärgas ja müstilinegi tekst, ühtelugu värske ja vanamoeline. Kui algselt arvasin pinnapealselt, et ahah, selline 30ndate vilgas stiilinäide, mis nüüdseks suht iganenud, siis raamatut lõpetades oli rõõmsalt moodsa klassika tunne, mis tänapäevalgi igati kajaline lugeda. Ja autori uusasjalik stiil on päris hea. Millegipärast hõljus mõttes Camus “Võõras”, aga seda sai loetud eelmisel aastatuhandel ja seetõttu ei oska kommenteerida hõljumist, ent kontekstita nimesid on ikka tore loopida. Ja sellisele asjale pole viisakas viidata, aga autori eesnimi on vinge.

Klaus Hympendahl – Patud merel (2007)

Raamatust saame siis teada, et vanasti tehti ka merel usinalt pattu. Hoorad, homod, ja, jumal hoidku, masturbeerimine oli igati levinud. Hympendahl on sirgjooneline kõmuautor ja ei saa öelda, et selle raamatu lugemine just silmaringi laiendaks, pigem lihtsalt klatšiainest vanemate inimestega suhtlemiseks. Raamatu rõhk on eelkõige 17.-19. sajandi oludel, üks pidev kolonialism ja avastamisrõõm ja poiste-tüdrukute pilastamine ja tõdemus, et kui meremehed on üks paras alamklass, siis tavalised naised olid veelgi murust madalamad (no enam ei mäleta, kus see täpselt sõnastati, raamatu viimases veerandis). Mõnede peatükkide puhul ei saa aru, miks neid oli vaja niiväga raamatusse toppida, nii saab näiteks ülevaate mõne kapteni karjäärist, mis mõne muu peatükiga võrreldes on tüütult siivas ja kodanlik, kõigest mõned rutiinsed patukesed abielunaiste ja prostituutidega.

“Ukraina sadamalinna Odessa meremeeste naised olid koguni välja nuputanud testi, et tõestada, kas mehed olid meresõidul nendele truuks jäänud. Potjomkini trepil seisab sadama ja linna poole suunatud kahur. Iga koju saabunud meremees pidi kõigepealt sellele istuma: harkisjalu ja näoga mere poole. Kui järgnes “lask” tema sugutist, oli ta meresõidul oma naisele otsekui truuks jäänud. Kui ejakulatsiooni polnud, oli ta vahepeal olnud ula peal.” (lk 165)

1 küsimus: Mikk Pärnits

Ikka oleks huvitav teada, mida autorid arvavad sellest, mida nende raamatu kohta kirjutatakse. Sai küsitud Pärnitsalt, kas jäänud mõni okas hinge seoses kirjutistega “Hundikutsikaeetika” kohta. Alljärgnevalt tema vastus:

kõigepealt võin seda öelda, et kirjutamise keskel, kui oli endale lõpuks selgeks saanud raamatu üldine toon, aimasin ma juba reaktsioone ette. mu esimene raamat "näiv on jääv" tutvustas mind juba lugejatele, kellele see raamat meeldis tahtsid HKE-d kah lugeda... üldiselt oodati NOJ part II'te. stiil on neil raamatutel erinev, seega olen kuulnud esimese teose lugejatelt, et "kogu aeg oodati millal imelikuks läheb aga ei läinudki". kes aga NOJ poolt rikutud polnud, võtsid HKE'd eraldiseisva teosena (ei seostanud seda mingite varajaste groteski v lühikatega). üldiselt öeldi, et väga masendavalt mõjus. mitte halvas mõttes, aga et liiga hevi, nagu tume liustik libises aeglaselt peale. seda tajusin ise ka ja lisasin depressiivsust juurde, nagu kunstiteosele. kaanelogo sai ka just selle mõttega ühelt tuntuimalt black metal plaadikaanekujundajalt tellitud. depressiivsuse vastu kommentaariks see, et püüdsin asju otsekoheselt kirjutada, ebavajalikud ilustavad väljendid välja jätta ja kohe asja juurde asuda... sitta nimetada sitaks jne. tauniti roppuste kasutamist, kuid kui keegi on tänapäeval koolis käinud siis teab, et nii enamvähem koridorides räägitaksegi. realism. et narratiivi mitte raudses haardes/rööbastel hoida, lasin sisse vaba mõttelendu, mida peategelane võinuks mõtelda. rütmivaheldusi toppisin sisse, vaatepunkt hüppas lugejasse ja siis peategelase sisse... natuke ajukeppi, nagu üks reaalne mõtteprotsess ongi. et poleks lugeja rööpaid pidi punktist A punkti B tirimine.

sirbi arvustus oli mo jaoks mõttetu, autor kirjutas pool teksti iba/vahtu, teine pool mis mu raamatut puudutas, oli mööda. enda kohta käivate arvustuste kohta arvamuse avaldamine pole vist stiilne, aga suva. igatahes mainitakse alguses, et noorus on "piinlik aeg", mis juhatabki sisse arvustaja isiklike probleemide kuhja. tema jaoks oli siis piinlik, mu arust on noorus ikkagi vajalik periood inimese arengus. tundus, nagu arvustaja sündis "vanana" ja elukogenuna, et noorus on mingi naeruväärne periood ja ei lähe arvesse. igasugused tsitaadid arvustuses olid sisutäiteks, kuna endal tal originaalseid mõtteid polnud. muidugi on meelitav, kui sind võrreldakse adolf hitleriga. eneseimetluse kontsept oli ka kummaline, mina nägin tegelast kui eneseteadlikku inimest kes ei "häbene" oma kogenematust maailmaga suhestudes. arvustaja tundis ilmselt end siis alaväärsena ja valis arvustamisel positsiooniks "vanema inimese" kujutise, tal on vb tegu mancrushiga turovskisse. arvustusest jäi tunne, nagu peaks ta raamatuga duelli ja püüaks end teose emotsionaalse laengu eest intellektuaalse analüüsiga kaitsta, kuna asi käib talle üle jõu. eriti pani pead vangutama arvustuse lõpus ära toodud lõik: "P.S. HKE peaprobleeme on kirjanduslikult käsitletud küll, kusjuures seda on teinud ka „vanad klassikud” ja väga hästi." Sealt ka loogiline tuletis, et kui probleem on minevikus hästi käsitletud, võinuks ta kasutada siis mõnda tolleaegset arvustust ja jätta enda pahn tootmata. kokkuvõtteks tundus, et see arvustus oli rohkem "ohuromaani" lahjendamine ja talle kogunenud pinge maandamine, mu jaoks ei olnud seal midagi peale arvustaja enda allasurutud nooruseaja mälestuste produkti.

mingid sass henno kirjutiste laadis lugejasõbralikuks pakendatud stoori see pole, vb seepärast pole mingit sügavamat analüüsi selle kohta olnud.

Vernor Vinge – Leek sügaviku kohal (2010)

Tõsine litakas ulmet, tore ja keeruline fantaasialend, ja parajalt keeruline geograafiline ülesehitus, Aeglus ja Teispoolsus ja mis kõik veel, valgusaastate läbimine on nohu ja biljonite hukk väärt tavalist uudispealkirja. Omaette toredus on mittehumanoidsed liigid, need koerataolised grupporganismid on autoril päris vaimukas leiutis (õieti öeldes kollektiivmõistus (lk 138)). Ja no muidugi potitaimelikud kaubitsejad-seiklejad (skroodisõitjad!) on teadagi vinged, lehekesed ikka kahisesid kenasti. Raamatu lõpule lähenedes oli tasapisi üha raskem uskuda, et ees ootaks positiivne lõpplahendus või nii. Aga noh, igasugu vuntsikad pettused leiavad mingilaadse lõpu ja Perverssus peatub. Kui algul arvasin, et selle tellisega saab endale vastu pead taguda, siis võib õnnelikult teatada, et päris hea lugemiselamus on.

ulmekirjanduse baas
lihtsad kirjutised
nerdland

Jaroslav Hašek – Huumori kool (1958)

Raamatu algupoole lood tunduvad heal juhul olevat lastele rääkimiseks või siis paneb sajanditagune naljajutt õlgu kehitama, selline 100 aasta jooksul lahjenenud värk. Mõned sõjaväelood meenutavad sutsu Švejki jutustatut. Hašeki algupoole lugude tüüpiline nali on väikese inimese heausklik kokkupõrge bürokraatia või võimuga või siis veidrike tänamatu soov kuulsaks saada. Noh, sotsiaalne värk. “Leiutaja kurb saatus” on raamatu esimene naljakam lugu (kurb, kurb on see saatus), ja peagi järgnev jalgpallilugugi (miks küll inimesi häirib, kui telekast jalgpalli vaadatakse? Ainuski elurõõm tahetakse röövida) on retrotore ja üleüldse raamatu teine pool lähebki naljakamaks, pole enam mingi klassivõitluse punnitatud killuviskamine; autor tõuseb lendu. Ja et noh, see alguse pettumus Hašekis kaob nagu või nii.

Maurice Paleologue – Tsaaririik maailmasõjas (2010)

Sissevaade siis Prantsuse saadiku elust peamiselt Petrogradis tsaaride viimastel aastatel, üks lõpmatu pulbitsev revolutsioonijutt, mis ta kõrvu mitmest suust kostab ja siis tagantjärgi mälestustes lugejatele vahendab. Huvitav on 1914. aastal tsaari visioon Euroopa sõjajärgsest ümberjagamisest (lk 161-163). Lenini esmamainimine on tore – milline totter anarhist (lk 145-146), hiljemgi jääb prantslasele temast mulje kui (kuulu järgi) päris hullust, no et istub Soome vaksalis oma nõukogulastega ja ausat inimjuttu ei kuula. Ikka hämmastab, kui ebameeldiva välimuse või õigemini olekuga viimane tsaar piltidel on (aga noh, samas, milline monarh ei ole äbarik?). Paras müstika, et Rasputini sugused kakerdavad tsaariperekonna ümber ja aitavad poliitikat juhtida, munga tapmine on muidugi paras kirjanduslik ooper (lk 520-527), kui palju selles versioonis tõde on, jäägu asjatundjatele teada. Raamatus palju tähelepanekuid selle vene hinge kohta, mis kontekstist väljakistuna võiks üpris mahlakalt kõlada (aga ei hakka siin kontekstist kiskuma, veerige ise). Huvitav võiks olla lugeda Petrogradi lihtinimese mälestusi 1917. aasta mullistustest – milline see lõputu võimuvõitlus võis tavainimesele näida, kas oli kellelegi pöialt hoida või lihtsalt elust kinni hoidmine.

raamatumaailm