“Meister noogutas viisakusest. Ta ei saanud mitte mõhkugi aru. Naise lausutud nimed ei öelnud talle midagi. Ta teadis, et on piiratud, aga et siis kohe sedavõrd. Ta õnnetuke ei teadnud, et nii Gorniak kui Maslowska olid tollal väga populaarsed artistid, kes pärast väikest pausi pöördusid suure aplombiga tagasi suurilma elu juurde oma laste ja meestega ning uuesti saatis nende teoseid nii kunstiline kui kommertslik edu. Kõik teadsid, aga ei meister ei teadnud. Sest ta oli iseendasse süüviv egoist ega tundnud maailma vastu mingit huvi. Ja tal polnud ka intuitsiooni.” (lk 53)Äraspidine film noir Poola tingimustes? Pisut oma olemuselt nagu filimonovliku fiilinguga tekst, aga pisut, lihtsalt hea lobe lugemine. Meistri ringikobamine ja pidetus ja eri olukordadesse sattumine teeb kuidagi melanhoolseks, ühtviisi armas ja kurb ja nõutukstegev ja kurb; hea vaheldus igasugu angloameerika welshidele ja thompsonitele. Ja muidugi alkoholi tarbimine on igati meistriväärne, purjuspäi on seda magusvalus jälgida (Krakowi ööelu kõlab selle raamatu järgi päris joomakutsuvalt), viina voolab hämmastavalt ohtralt. Lühike, hakitud stiil on lihtsalt hea, meeleolu tabav (mis on hoopis sujuv). On ühiskonnakriitikatki, aga seda mõnusalt pohhuistlikult positsioonilt, loivav loba. Viiteid kõiksugu päevakajalistele Poola oludele, paavstid ja valimised, annab kohe meelde tuletada kõiksugu sündmusi ja nimesid (mõnel juhul võinuks ehk tõlkija selgituse lisada). Hea tekst.
“Noh, olen üksi jäänud, mõtles Mango endamisi. Täiesti üksi. Kõik sõbrad olid kuhugi kadunud. Ära sõitnud või surnud. Üksi Ööliblikaga. Läinud on isegi hullud, keda paar aastat tagasi oli alati ja igal pool. Siis oli noorus alles. Siis võis tänaval kohata Pealikut. Või Bifharti. Või Agatat. Või Seibi. Nüüd on dramaatiline tühjus, ainult mingid kollanokkadest mutandid, välismaised turistid või siis varssavlased või nädalalõppudel londonlased. Krakow on muutunud kontsertlinnaks. Ainult et see pole minu kontsert. Keegi ei ole mind sellele kutsunud. Kõik need fiestad ei lähe mulle korda. Ma ei osale kõigil nendel festivalidel. Tegelikult mind polegi enam. Kaon nii, nagu kadusid minu sõbrad. Ainult Ööliblikas jääb.” (lk 121)
Poola modernne kirjandus on ikka maruvahva ja tõsiselt loetav, igal juhul väga tänuväärne, et Lindepuu seda vahendab, loodetavasti ajapikku leiavad need tõlked siin laiemat kõlapinda või, miks mitte, olla loomisel mõjutavakski.
“Sedaviisi siis: see, mis toimus jaanuaris, oli ühele vaatajale mõeldud vaatemäng, ja selleks vaatajaks oli meister. Milleks seda vaja oli? See pidi tirima meistri absurdsetesse lugudesse. Aga milleks meistrit tirida absurdsetesse lugudesse? Sest meister on absurdsete lugude fanaatik. Kogu tema elu on üks absurdne lugu. Ta toimib absurdis paremini kui üleüldiselt aktsepteeritud tegelikkuses.” (lk 186)
sirp
trakyllmaprokrastineerinj2lle
lugemispäevik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar