Kus Kivirüüti teksti näed, sealt ikke deemonid ja inglid ja pahalased sulle vastu vaatavad. Aga pole hullu, nende vastu leidub arstimit miskisugust. Käesolev jutukogumik jaguneb kaheks – esimese poole lugudes juhtuvad hirmulood tuttavas Kuuste kandis ning neid jutte võiks nimetada noortekirjanduseks, mille seltsis ma end just kõige kindlamalt ei tunne. “Jaaniöö Röövlimäel” on päris hoogne ja morbiidne juhtum, kus kooliõpilasteta minategelane satub koledale sündmusele. Kivirüütile meeldib Kuuste kanti suurele ajalooareenile tõsta, nii juhtub siingi, et Reola Röövlimäest võinuks saada vanakuradi Viies Rooma. Aga peategelane takistab edukalt hauataguste maailmavallutuslikke ambitsioone ja Kuuste kurikuulsus ei lahvata. Saab naljagi. Huvitav, et ühes teises loos paigutab autor Liivi sõja 17. sajandisse, sel ajal Eestis enam suurt ei madistatud?
“Aga olgu kui suure väega sõnad tahes, üks korralik lirakas tatti aitab alati. Peamine, et on teada, kes on sõnade taga. Jäta meelde – las sinu valitsejaisand ütleb oma vennale “kurivaim kuusikusse, paharet saab paraja palga” ja sülitab talle silmade vahele. Siis on vägi murtud.” (“Kadunud poeg”, lk 71)
Kogumiku teine pool ehk “Tondijutte mujalt” on ehk enam täiskasvanutele mõeldud lood. “Kadunud poeg” on jutuke muistsest saarlasest, kes teenib Buhhaara emiiri, kel on probleem. Natuke suteks käimist ja selgub, mis pahad jõud kiusavad sealset emiiri. “Aardla objekt” on siis õuduslugu ajadefektiga kohast, mis võimaldab juhuslikke ajarände. Päris normaalne ja inimlik värk, tegelastel on elu sees ja lähiminevikust jutustatakse värvikaid lugusid. “Pruutkleit” on juba päris Tänavi laadis moodne etnoõudus, ikka veidrad surmad, mis süütuid tabavad. “Kolmeteistkümnes linaleoauk” on ehk kogumiku tugevaim tekst – metsatalu lähedal avati rumalast peast põrgulisele tee maa peale tulekuks. No ta tulebki, etnoõudus koibil. Karakterid on tugevad ja hea olustik, Täheaja naisnumbrisse oleks vägagi sobinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar