Wolfe kirjutab
ebamugavusest või häirivusest. Iseenesest pole lugudes suuri
emotsioone või actionit, jutt kulgeb enamvähem rahulikult ja kuskil
sinus juurdub punguv paine, mis siis tekitab ebamugavust, eksole.
Tegelased on üpris vaoshoitud hoolimata sellest, et nendega juhtub
eba- või üleloomulikke asju – no mõnigi neist tegelastest on
samas natuke peast soe. Tegemist pole jutukoguga, mis vaid kitsalt
ulmelugejatele, mitmelgi puhul leiaks siit näpunäiteid veidrama või
õõvastava proosa kirjutamiseks. Kuigi jah, ise Wolfe'i fänniks
just ei hakka.
Avalugu on
lugejanohikust poisist, kellel segunevad reaalne maailm ja
pulpajakirjade fantaasiamaailm. Kes keda? Doktor Surm jagab
tarkuseivasid. “Tsikuraat” on veider lugu abielulahutusest ja
tulnukate avariist ja lumetormist ehk endine füüsik leiab ärisoone
ja väikse naise. Lõpulugu räägib igikestvast romantikast, kus
keskealine mees saab viimaks naituda noorpõlvearmastatuga, kes oli
vahepeal teadmata kadunud ehk “abielus” tulnukaga. Lõpp hea,
kõik hea ehk meie seas kõnnivad olendid, kes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar