Lugu Kolumbia sõjalaeva madrusest, kes
pühitakse tormis kümne kaaslasega laevalt. Temal õnnestub
päästeparve pääseda, teised õnnetud upuvad. Ja nii ta on kümme
päeva merel, kaaslasteks kalad, veremaiad haid ja kajakad. On raske,
janu ja nälg. Lootused päästmisest asenduvad päevade jooksul
lootusetusega. Püüab kinni kajaka ja hai, ent kumbagi ei õnnestu
näsida rohkem kui killu. Janu ja nälg, nälg ja janu ja
päikesepõletus ja haavad ja hallutsinatsioonid. Kümnenda päeva
hommikul ta end paari kilomeetri kaugusel rannikust, ent parv satub
hoovusse. Mispeale ta heidab end parvelt ja püüab maale ujuda. Mis
õnnestubki. Ja mõne aja pärast ta leitakse.
Justkui dokumentaaljutustus, mis
ökonoomselt, suurema kirjanduslikkuseta üles tähendatud. Ehk siis
“Vanamees ja meri” sõpradele, kuigi tõepoolest pole tegu just
huvitava teosega, lugedes muudkui ootad, et juhtuks mingi... sündmus,
muutus, ent kõik jätkub tasa ja targu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar