“See lugu oli imelik, rõve ja samas ka huvitav.” (lk 320)
Selles raamatus on siis eelkõige
Valvur Akiira seiklused Maal ja Põrgus, Annika on nüüd Rändur ja
üleüldse kõva sõna. Selgub, kes Annika armastatu (ja isa) Martin
tegelikult on – Põrgu kurikuulus Mõrtsukas, Luciferi vastu
mässaja. Akiiragi leiab omakorda armastuse, kelleks osutub Luciferi
võltspoeg (kes omakorda esines Luciferi teise pojana jne), kelle isa
on Martin (üleüldse tekivad peategelastel mitmed sugulused, mis on
sutike seebiooperliku maiguga). Käib üks pendeldamine Põrgu vahet,
mille käigus sekkutakse muuhulgas sealse ülemvalitseja valimisse;
lüüakse maha Luciferi truudusetu naine (kellega Martin selle
võltspoja tegi – ja naine väidetavalt teab, miks on Annika ja
Martini saatus tegelikult ühendatud), Sten täidab oma vaimuülesande
ning vabastab võltspoja tädi needusest – ja see naine on
hirmus... Akiirast saab Reetur... Oeh, ja palju veel.
“Kui sa kohtad oma Teist Poolt, pidavat sinust täiesti teine inimene (või Valvur) saama. Miski ei pidavat enam endine olema. Vähemalt alguses. Mina tundsin end täpselt samamoodi. Ma ei suutnud pilku TEMA pealt ära rebida. Ma oleks hea meelega kohe tema juurde jooksnud ja talle kõik oma tunded lauale ladunud. Kogu seda õnne ja rõõmu ei suutnud kuidagi varjutada ka tõsiasi, et tegu oli väikese ruuge kitsega. Keda selline pisiasi huvitas?” (lk 61)
Harriku plussiks on lähimineviku
Eestis toimuvate raamatusündmuste kirjeldamine, samas üleloomulikud
kandid jäävad kuidagi puiseks või kahvatuks, Põrgu on kui pisut
lapsik ja rohmakas klotsimaailm. Kui esimene raamat oli huvitava
ülesehituse ja kõiksugu põhjaliku taustaga, siis see raamat on
rohkem seiklusjutt (uskumatu ikka, et nii noor autor on võimeline
sellise haardega teksti kirjutama).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar