Mark Hodder – The Curious Case of the Clockwork Man (2011)

Triloogia teine osa on avaraamatuga võrreldes süngem, vägivaldsem ja ka nö paranormaalsem. Lahtunud on avaraamatu pillav pöörasus ja vabameelne fluidum, seeasemel on tõsine kangutamine lahendamaks järjekordset megavandenõud (milles on süüdi hukkunud Oxfordi ajarännust põhjustatud alternatiivse ajaloo segadused), mis omandab üha hirmuäratavamaid mõõtmeid. Eks huumorit ole niisamuti, aga see pigem aksessuaariks (papagoid!) ja pole enam niivõrd värske kui avaosa puhul – Hodderi loodud maailm on tuttavaks saanud ja niisama pratchettlik pullitamine ei annaks lugejale suurt midagi; ning eks autor ongi valinud keerukama ja tõsimeelsema loo kirjutamise. Väheke veider on see flirt reptiilide iidse rassiga (kes mõnele tegelasele näivad väikeste haldjatena) ning Rasputini ja Blavatsky sekkumised Briti Impeeriumi hävitamiseks (järjekordne tulevikust urgitsemine, ei saa sellest enam üle ega ümber).

“As always, Burton felt awed by the sight of the Steam Man.
The most famous and successful engineer in the world stood on three multi-jointed mechanical legs. These were attached to a horizontal disk-shaped chassis affixed to the bottom of Brunel's body. The body was like a barrel lying on it's side, with domed protrusions at either end. Each of these bore nine triple-jointed arms, and each arm ended in a different tool, ranging from delicate fingers to slashing blades, drills, hammers, spanners, and welders.” (lk 45)

Leiutisi on niivõrd palju, et tekib küsimus, kuidas need kõik peaksid Londonisse ära mahtuma, kõik need Folks Wageni põrnikad ja aururaudteed või siis hoopis kummalised liikumisvahendid, mille selgemaks kujutluseks kuluks vast illustratsioonid ära. Raamatus asetleidev võimuvastane mäss on niivõrd vägivaldne ja ulatuslik (paralleel mõne nüüdisaegse linnamässuga?), et tekitab viimaks küsimuse, kas pole väheke üle pakutud (alljärgnev tsitaat on küll pigem huumorivallast). Vähemalt puudub siin imal romantika, vaid Swinburne väheke naudib piitsutamist. Nojah, kui esimest raamatut soovitaks paljudele lugemiseks, siis teine sobib vast rohkem spetsiifilisemale maitsele. Ehk oleks pidanud endale jätma väheke hingetõmbeaega osade vahel, see mustade teemantide jant ei hakanud mulle suurt tööle.

“As they penetrated the thickening fog, the walking dead, with swordsticks drawn, came staggering out of it to meet them. They were well dressed, debonair, and faultlessly polite.
“I'm mortified,” one of them confessed as he jammed his fingers into constable's eye sockets. “This really is despicable behaviour and I offer my sincerest apologies.”
“I say!” another exclaimed, plunging his blade into a man's abdomen. “What a terrible to-do!”
“It's all rather unseemly,” noted a third, urbanely, after spitting a chunk of flesh from his mouth. He looked at throatless uniformed man he held slumped in his arms. “I do hope you won't consider me boorish.”” (lk 403)

ulmekirjanduse baas
need read