Pāvs Matsins – Sinine kaardivägi (2013)

Seda võiks siis nimetada buržiproosaks, mille ainsaks esindajaks eesti proosas Matsin isiklikult on (aga kes teab). Millegipärast tekkis endal selle raamatu puhul paralleel Trubetsky kambavaimuproosaga, kõik need siseringi kombed ja anarhiline omailm, mis väikekodanlastele vähe tundmatud on. Kui Trubetsky ajab miskit romantismivaimust kantud rockeritest maailmavallutajate teemat, siis Matsin laseb tekstimaailma vallata esoteerilistel jõududel, mis samaaegselt nii elurõõmust kui vastandumise, sektilikust vaimust kantud. Mõlemad autorid loovad ideaalmaailmu, unistusi, kus nad ise tahaks kulgeda (muidugi, see on minu tõlgendus). Ehk siis võiks öelda dekadentsiihalus, rohkem või vähem ekstaatiline kirjutamine.

“Korraga seisis trepil, otse meie ees hiiglaslik korporatsiooni Fraternitas Antarctica sõdalane, suur nagu Peeter I. Punase salliga seotud kaelahaavast nirises musta verd ta kuldsele ortodoksi kaelaristile. Tõusin ja näitasin oma korpivärvides brelokki ehk uuriripatsit. Ta andis au ja kadus inimsuitsu. Oli alanud sõda, kus värvipimedal polnud kohta, au ega elu.” (lk 51)

Matsini romaani tegevus toimub Riias, mis on paras kompott eri ajastutest, ühtaegu on siin 19. sajandi üliõpilaskorporatsiooniromantika, samas sõidavad tänaval Moskvitšid, vaadatakse telerist otseülekannet, või mis veel hullem – Jelgava krahvi käsutuses on lahingukopterid. Milleks neid koptereid vaja läheb? Et suruda maha Riia pööbli (ehk kottpükste) ülestõusu linnas võimutsevate pursuide vastu. Kes on tõepoolest ühed ülbed olevused, nö härrasrahvas – kelleks on kadakasaksa vaimust kantud läti intelligents (raamatus on ka mõned eestlastest tegelased, kuid üldiselt on eestlased matsirahvas, nende linnad pole võrreldavad Riiaga, selle salapärase ja elust kobrutava suurlinnaga!). Kottpüksid on ehk idast aegade jooksul saabunud immigrandid, kuigi kindlalt seda järeldada ei saa, ning autor vast viitabki nende puhul miskile teisele taustsüsteemile, millega ma tuttav pole (no mingi hea ja kurja võitlus jne, golem jms). Puhkeb üpris verine linnalahing, kus siis võitlusse tõttavad rapiiridega korporandid (tõsi küll, mitte nende esindusrapiiridega – neid ei tohi pööbli nähes kasutada), peategelased kogevad nii head kui halba, deliirses kastmes või mitte. Niisamuti sekkub võitlusse (surnust üles tõusnud?) Jelgava krahv, kes viimasel hetkel kasutab kottpükste vastu seda kõige viimast abinõud. Milline see viimane abinõu on, ei hakka paljastama. Igal juhul on see... veider, ütleme nii, et romaani lõpp pöörab päris pööraseks. Kuigi jah, lõpuks tuleb kaineneda ehk hakata integratsiooniga tegelema.

“Enne keskööd tulid paar kottpüksi Kilikiliksi surnukehale järele. Laip vahetati kriminaalse šokolaadimasina vastu. Võib-olla sellepärast, et neid oli tõesti ainult kaks ja et nad pidasid end üleval väga vaoshoitult, ei antud rebastele tapmiskäsku ja vaenlased lasti keldrisse. Kui nad jõudsid kandamiga tagasi esikusse, kõlas aga kogupauk, mis võttis jalad nõrgaks. Trepitäis vaikivat balliriietes rahvast oli suunanud šampanjapudelid põlglikult lahkujate poole ja korgirahe tabas neid valusalt selga. Siis pidu jätkus.” (lk 65)

Nagu öeldud, tegemist on ekstaatilise kirjutamisega, aegajalt hüüatab jutustaja päris lõbusaid lauseid. Ja no muidugi see loodud maailm ise, mis on paras esoteeriline karussell oma krüptiliste nurgatagustega. Matsin ei hoia end tagasi, lugeja ei saa hinnaalandust selles pooleldi unenäolises teoses (tõsi küll, ka eelmine raamat ei hoidnud end tagasi, kuid Riia-raamat on oluliselt ühtlasem, tegemist on kohe nagu... proosaga). Igal juhul paistab, et Matsinist hakkab kujunema huvitav autor – kuigi tõepoolest pole see buržimaailm mu teetass, aga noh, mingil moel põnev ikka. Ja mõne tunniga loetav.

“Mind äratavad kaks korporatsiooni Fraternitas Igaunijaensise rebast ja me liigume kiiresti läbi erakordselt ohtliku linna ühte uude, paljukiidetud tugipunkti Čaka iela alumises otsas. See on baar, mis kannab väga tähenduslikku nime ja hiljem ilmub selle sisevaadetest lugematul hulgal uduseid pilte ajalooõpikutes. Me jõuame Knaipesse. Juba ballil räägiti uhkusega kottpüksikindlast luksustsitadellist otse geto piiril. Tõesti, kogu uhke juugendmaja esimene korrus on kaetud ogaliste metallplaatidega, milles on väikesed laskeavad, iga vaateaugu taga on kõver barokktool kurja rangjalgse anglikaani buldogiga, kelle šnitslikausike on alati vihastavalt pooltühi. Seintel on vanas saksa stiilis põdrasarvi, Preisi kuningate vappe ja relvi, kõikvõimalikke tapariistu, alustades mamelukkide tuleraudadega püssidet kuni peente ohvitseride paraadsaabliteni. Pistan suhu suutäie lund sissepääsu kõrvalt. Tunnen koerakuse maitset! Seda maja valvatakse tõesti. Näitan värve ja pääsen sisse.” (lk 68)

loterii