Tänavi viimane
romaan oleks ehk pidanud olema 100 lehekülge mahukam, mis on
esmapilgul ootamatu soov. Nagu selgub autori sõbra arvustusest, sai
romaan trükki antud kiirustades (sest noh, muidu võtab
Kultuurkapital munad maha) ja suurte muudatustega. Ja tõepoolest,
tekst on kahele peategelasele keskenduvate peatükkide rodu, millest
on samas justkui mõned peatükid puudu, mis annaksid selgema pildi
tegelaste ühtedest või teistest motiividest (muidugi, autori asi,
kui palju ta oma loodud maailma lugejatele avab); ja seda eelkõige
romaanis teises pooles, nagu on sellele tähelepanu juhtinud mõni
lugeja. Nojah, ma suurt ei usu, et Kultuurkapital oleks kasvõi ühe
lisakuu pärast väga lõrisema hakanud – aga muidugi, kes teab,
kuulu järgi olevat seal kord bürokraatlikum kui aastaid tagasi
(lisaks niisamuti möödunud jõuluajal ilmumine, millega kirjastus
vast lootis mõningast müügiedu).
Tegevus toimub
maailmas nimega Iidmaa, mis peaks olema tuttav “Surmakarva”
lugejatele. Aga kuna ma suurt sellest romaanist midagi ei mäleta
(peale hea lugemisemotsiooni), siis ei saa kindlalt väita, et
siinses tekstis viidatakse “Surmakarvas” juhtunule. Noh,
loogiline oleks, et mõned seosed oleks, kuid jällegi – kes teab.
Loo keskmes on kaks
lapsepõlvesõpra, kelle elutee kulgeb üsna erinevat rada. Kuna üks
on ülikupoeg, siis temal läheb võrdlemisi nö hästi. Talunikupoeg
samas ohverdatakse ja temast saab midagi ebasurnu sarnast, kes on
alamaks ebasurnute maailma vägevatele (kes/mis on samas ühtlasi oma
üleloomulike võimete tõttu liidripositsioonidel elavate maailmas).
Iidmaa on koht, mis on sõna otseses mõttes inimverest tühjaks
voolamas – sest inimesi ohverdatakse rohkema või vähema mahuga
verehimulistele lummutistele (ebasurnute esinduslik fraktsioon),
kes/mis tagavad siis oma inimestele (õigemini küll ülikutele, kes
alamrahvast valitsevad) teatavat kaitset teiste inimeste, ebasurnute
või siis niisama võimsate konkureerivate lummutiste eest.
“Hallpead austa, kulupead kummarda, pealuu ees langeta pea.” (lk 64)
Mitte kuidagi ei
saaks öelda, et Iidmaa inimeste unistuseks oleks miski maapeale
ruraalne paradiis – jah, eksisteerib küll põllupidamine, millega
alamad toidavad ülikuid ja võimuaparaati, kuid inimeste (ehk
sõjameeste) unistuseks on eelkõige mõõga (või lummutiste abil)
nänni kokkuajamine. Tõsi küll, see pidev ja korrapärane
inimohverdamine lummutistele tekitab aegajalt küsimuse, et kui palju
ikkagi võib kulutada seda aeglaselt taastuvat ressurssi, ehk oleks
parem otsida kaitset mõnelt selliselt lummutiselt, kes tahaks vähem
inimohvreid. Kuid... kindlustusfirma vahetamine on väga kallis lõbus
lõbu, siis tuleb algul moosida uut lummutist väga suurte
ohverdustega. Ja nii tekib mõne üliku peas hoopiski mõte, et kui
ühineda ebasurnute vankumatute ridadega, saaks nänni ja võimu
kokku ajada veelgi suuremas mahus ja pea mõõtmatus ajaperspektiivis
(kuigi ebasurnudki on mõnel moel hävitatavad).
“Esimene surm teeb meheks. Kui su poeg on samuti surnud, too ta ära, ma panen poisi jalule, siis on tal terve maailma aeg omale ise, mõõk käes, valdused hankida ja pärimismure langeb ära. Nii saad ka hea liitlase. Surnuid ümbritsegu surnud, elavad on rivaalid, toit või orjad. Muud võimalust ei ole.” (lk 69)
Ja nii on tekkimas
(või õigemini tegemisel) inimestele oma lummutis – Veritaak ehk
õnne ja õnnetuse valitseja, kes siis peaks pakkuma inimeste
õnnetustele vastutasuks õnneraasukest (kui üks peategelane
Veritaaga kummardajatega esmakordselt kokku puutub, siis selle
järgijad vigastavad end enne lahingut, et nii vältida hiljem
lahingutegevuses osalemisel hukkasaamist). Aga et Veritaak on uus (ja
salajane) nähtus lummutiste õõvastavas maailmas, siis tuleb tema
tugevdamiseks (või õigemini sissetöötamiseks) teha üsna
muinasameerikalikke massiohverdusi (valmiv ohvrialtargi meenutab
asteekide templit) – kõik selleks, et luua inimestele nende oma
jumal. Nojah, paratamatult tekib mõnele inimverelisele kiuslik
küsimus, et kas asi on ikka seda kõike väärt. Ja pealegi, kui
Veritaak lööks õitsele, siis... millised inimesed üldse järel
oleks?
Tänavi Iidmaal
puudub idealism meie ninnunännulikus mõttes. Siin ei heietata
revolutsioonidest, et kogu inimkonda paremaks luua. Tähtis on vaid
see, mis ülikutel oma kogukonna raames, hmm, oluline on. Ja tore on,
kui selle teostamiseks saaks nime tehes võidelda ja hävitada ja
saaki kokku krahmata! Ühesõnaga on tegemist väga vastiku ja näruse
maailmaga. Et see maailm meie veelgi südantpööritavam oleks, on
kohanimed ja isikunimed väga eestipärased (õnne tõlkijale, kes
peaks seda teistes keeltes lahti mängima), justkui pärit mõnest
paralleelkeskaegsest Eestist (kuigi kuskilt ei loe välja, et
tegemist oleks miski läänemeresoome maade mütoloogia arendusega –
see on sõltumatu (larpist inspireeritud?) maailm, mille puhul on
autor mõnuga kasutanud eesti keele nimeloomise võimalusi).
No hea küll,
tegelt siin postituses polegi juttu romaani sisust ehk kahe
peategelase seiklustest ja kõiksugu probleemidest, millega nad
elavate ja ebasurnute põimunud maailmas kokku puutuvad (uh,
kolpadest torn). Romaanis juhtuv pole just eriliselt sobilik
nõrganärvilistele, sest noh, tegemist on verise ja mädase
maailmaga, kus nalja mõistetakse. Viimastel aastatel on Tänav
muutunud üsna kahenäoliseks autoriks – nö tänapäevased või
ulmelised lood, ee, peenema maitsega lugejatele, ja siis, hmm, tõsine
splätter (või dark fantasy) vabameelsematele lugejatele. Ja see on
tore, et pole harrast ühe alasi tagumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar