19 juuni, 2013

Maniakkide Tänav – Mehitamata inimesed (2013)

Tänav on aastate jooksul muutunud, kuidas nüüd öeldagi, täiskasvanalikumaks autoriks. Mis on muidugi paratamatu ja inimlikult loogiline. Rõõm ühest ilusast (ja jälgist) veretööst on asendunud... murega rahva ja riigi võimalike arenguteede üle. Kui varasemat Tänavat võib siin raamatus aimata ehk Täionu tegevustes (ja goretroonikas), siis nüüdisaegne Tänav räägib hellalt kaotatud armastusest (oh, Sirts!) ja valutab südant mõeldes Eesti kitsaskohtadele (riik olgu inimestele). Ühesõnaga, autor läheneb tavakirjandusele, iseasi, kas tavakirjandus oskab ootamatut poega vastu võtta.

Minu arust pole see romaan (minu jaoks) täistabamus, see on liiga “romaanilik”, liiga ilukirjandust meenutav – liiga korralik, liiga kirjutatud, Tänava senise loome kohta... konservatiivne? Ja seda ootamatut tunnet tekitab eelkõige peategelase murelikud oleviku- ja tulevikumõtted; korraga puudub eelmise romaani või kogumiku vabadus, teravmeelsetest olukordadest hoolimata valitseb miski kaine meel, kadunud on lugeja vastupanuvõimet raspeldavad nihilistlikud uperpallid või mõistuse üle võlli loopimine. Võibolla see Euromandi tsükkel mulle lihtsalt suurt ei istu, avaloost puuduvad nagu eredamad erilised mälestused. Samas Ippoliti ühismaailm istub kenasti.

Aga jah, lugu selline, et tuumajaamaõnnetuse järel on Eestit tabanud ütlemata niru olukord. Virumaa on radioaktiivne keelutsoon ja peale Vene-Hiina sõda on rahvastik muutunud eestivenehiinakeelseks. On Talsingi kui midagi metropolilaadset (oo, mitmetasandiline liiklus) ja muu Eesti kui üks hädaorg (tõsi küll, juttu on vaid Tartu-, Jõgeva- ja Virumaast), rääkimata kiiritusest, mis põhjustab erinevaid letaalseid haigusi ja õõvastavaid mutatsioone. Kõiksugu tehnoloogiat on küllaga (toredaim vast see, et nüüd köetakse maaküttega linnatänavaid – no seal, kus selleks raha on. Tõsi küll, selline ilmakütmine põhjustab näruse ilma) ja vaikselt tegeldakse võimalusega inimese taasloomiseks. Peakolus paikneb niiehknaa meediakiip.

“Sellest hoolimata neid Jõgeva maakonna piiridest üldiselt väljaspool ei oodatud, ei tahetud, et värdjad solgiks vähest, puhtana säilinud genofondi. Otseselt liikumist piirata muidugi ei saanud, aga kõikjal koheldi vaesekesi nii, et kööbakad heaga oma kiirguskoldesse tagasi tulid. “Koertel ja jõgevlastel sisenemine keelatud!” rippus kõikjal Eestis üsna selgelt õhus. Ainult ülisaastunud Virumaale oli neil tee lahti.” (lk 51)

Ja peategelasel ongi väike soov muuta oma hukkunud armastatu mälufailist taas inimeseks (igasugune elundivahetus on küllalt tavaline praktika) või mis iganes oleks võimalik tulevikus sellega toimida. Ainult et probleem selles, et ports mälufaile (koos armsama omaga) on röövitud, ja vanad vaenlased ihkavad redutavat kangelast ikka veel kasti lüüa. Ning nii puhkebki quest mälufaili leidmiseks ja ühtlasi atentaatide vältimiseks, mis viib peategelase neetud Jõgevasse, ta sünnipaika (romaani esimeses pooles on kõiksugu anti-Jõgeva hüüdlauseid varasema Tänava vaimus, hiljem see kaotab tähtsuse), kus nüüd tegutseb salapärane tehnoloogiafirma. Tegevus nii virtuaalmaailmas kui Virumaa Tsoonis, häkitakse ja paugutatakse vanamoodsaid tulirelvi. Jalutu saab jalad, failist valmib koer.

“Jõgeva haigla kohta räägiti muidu üsna ühemõtteliselt, et kui tahad leida lihunikku, siis mine ja vali see Jõgeva arst, keda peetakse parimaks. Asjalikud inimesed on ammu Soomes, ülejäänud aga pigem mootorsaemõrvarid kui arstid, ebakompetentsed ja ükskõiksed.” (lk 79)


Vormistuse poolelt on huvitav, et peatükk 5.8 paikneb 5.1 ja 5.2 peatükkide vahel ning 5.9 üldse puudub – sisuliselt on see tõepoolest loogiline, küllap on tõepoolest tegemist vormistamise küsimusega (5.9 siis üldse käsikirjast välja visatud). Romaanil on mõneti tavapäratult autoripoolne ees- ja järelsõna, mis selgitab lugejale nii mõndagi. Kaanepilti ei oska hinnata, hea, et vähemalt autor ja pealkiri on selgelt loetav.

Kommentaare ei ole: