Kuulu järgi
võinuks “Vareste pidusöök” juba 2012 tervikuna ilmuda, aga
noh, läks nii nagu läks (täname kirjastust vähemalt sellegi eest,
et ta kõiki tüsedamaid raamatuid poole kaupa välja ei anna). (Hea
küll, see oli see kohustuslik siunamine poolikute raamatute
avaldamise pärast.) Fännide hulgas on päris palju räägitud, et
milline pettumus see raamat oli peale vägagi tormilist “Mõõkade
maru”, kuid tegelikult peale teistkordset lugemist (ja muuseas
taaskord märkides, et teose teine pool on põnevam kui esimene pool)
võib sedastada, et “Vareste pidusöök” on üsna hea vahepala
ning annab panoraamsema vaate kuningate sõja tagajärgedele
peamistel lahingutandritel, ja seda siis läbi Jaime ja Brienne'i
silme, kes neil laastatud maadel rändavad ja otsivad. Ja avanev
vaatepilt on kole, kõle ja õõvastav; troostitust lisab peagi
saabuva talve ootus (See Talv!).
Ning mitte et
Westeros oleks sõjavaba peale Põhja langust ja Stannise
ümbergrupeerumist – ikka on veel pinnuks tagumikus need kaks
Stannise põlist tugipunkti... ja raudsaarlaste ootamatu vallutusretk
otse Westerose pehmesse kõhualusesse. (Selles raamatus jääb
käsitlemata Põhjas toimuv ning Dany ja teiste tegevused Westerosest
väljapool: aga neile kahele liinile on pühendatud pool viiendast
raamatust, mis – saladust reetes – on niisamuti eelmäng suurtele
madinatele.) Niisamuti hakkab paljastuma Dorne'i aastakümnete
pikkune salamäng Lannisteride vastu, aga noh, sellest samuti veidi
rohkem viiendas raamatus (ja milline dramaatilisus!).
Niisiis kannavad
selle raamatu raskuspunkti pisut teised tegelased kui varasemates
teostes – Cersei, Brienne ja Jaime. Jaime ja Brienne on sõja- ja
otsinguretkel Jõgedevahes, ning muidugi rõõmustab meid kõiki
Jaime'i metamorfoos heaks valitsejaks – lahendab ellujäänud
ülikute tülisid, aitab nõrgemaid, ütleb tõtt näkku ja, noh,
vahel säästab inimelusid. Ja ikka kummitab teda Tyrioni vihast
kantud tiraad Cersei üleaisalöömiste kohta (õnneks on nüüd
Jaimel uus sõber – timukas Payne). Brienne aga omakorda unistab
Jaimest, aga noh, eks see üks kurb lugu ole. Cersei ent lammutab
kuningriiki ja seda mõneti kiiremalt kui Petyr seda ootas (lk 351),
kuid eks Pisinäpule sobi see Cersei tekitatud kaos –
konkureerimine noorkuninganna Margaery'ga (Kärnkonna-Maggy
ennustus!), asjatundlike riigimeeste puudumine, usumeeste relvastatud
ordu lubamine ja mis kõik veel. Cersei on kahtlemata kaunis naine,
aga mõned asjad tal alati ei õnnestu (võiks muidugi arutleda
teemal, et kas Martin on seksist).
“Võim kuulus Cerseile ja ta ei kavatsenud sellest loobuda enne, kui Tommen täisealiseks saab. Mina ootasin, nii et oodaku temagi. Ma ootasin pool elu. Cersei oli mänginud kohusetruud tütart, ujedat mõrsjat, leplikku naist. Ta oli talunud joobnud Roberti käperdamist, Jaime armukadedust, Renly pilkeid, Varyse itsitusi, Stannise lõputut hammastekiristamist. Ta oli võidelnud Jon Arryni, Ned Starki ja oma jõleda reetliku kääbusvenna vastu, kogu aeg endale tõotades, et ükskord jõuab kätte tema tund. Kui Margaery Tyrell kavatseb mult mu kõrghetke röövida, siis mõelgu enne paganama hästi järele.” (Cersei, lk 26)
Raudsaarlaste
tahumatu admiral Victarion on omal moel tore, paratamatult tekib
põnevus, kas Euron mängib end Suurte Tegijate hulka. Paar peatükki
on Starki neidudest, aga noh, need on sellised uimased värgid. Ja
kas Müür saab täiendust Tullyde alamatest? Ja mis saab ürghundist
juhitud hundikarjast? Aurane Waters, kuhu tema purjetab? Rääkimata
suurmeister Marwynist ja tema vihjatud salaplaanid? Huvitav, kas
Cersei on kunagi palganud mõne Näota Mehe (lk 44)? Aemon vihjab
paaril korral Dunk & Eggile, muuhulgas avaloole (lk 66). Ajapikku
on ununenud, kus kandis võib Kuuema (lk 213) peajumalaks olla. Kas
Robb Starki lese esivanemaks võis olla Cersei õudusunenägu
Kärnkonn-Maggie?
“Westerlingide suguvõsa oli vana ja uhke, kuid emand Sybell ise oli pärit Spicerite, tõusikutest kaupmeeste soo ühest harust. Jaimele meenus uduselt, et tema vanaema oli olnud keegi poolhull nõidnaine idast.” (Jaime, lk 395)
Fännide üks
kuumemaid arutelusid on, et mis sai Sandor Clegane'st; Hagija ellujäämisse uskujad (sest kes muu saaks vastu Robert Strongile?) viitavad ikka sellele kohale:
“Kõrgemale jõudes nägid nad kolme poissi, kes karjatasid lambaid, ja veel kõrgemal möödusid nad kalmistust, kus Brienne'ist suuremat kasvu vend rassis hauda kaevata. Tema liikumisest paistis selgesti, et ta on lombakas. Kui ta labidatäie kivisegust mulda üle õla viskas, rabises osa sellest vastu tulijate jalgu. “Ole väheke ettevaatlikum,” manitses vend Narbert. “Sa oleksid peaaegu seitsmik Meribaldil suu mulda täis visanud.” Hauakaevaja langetas pea. Kui Koer teda nuuskima läks, pani ta labida käest ja sügas looma kõrva tagant.
“Noviits,” selgitas Narbert.” (lk 162-163)
/-/
““See on siis tõsi,” lausus ta tuhmilt. “Sandor Clegane on surnud.”
“Ta on nüüd rahus.” Vanemvend vaikis hetkeks.” (Brienne, lk 170)
Jaime võib püüda
ja olla ja ennustada (oli ta üldse teadlik raudsaarlaste
invasioonist?)... aga noh, parem kasvõi varblane peos kui tuvi
katusel.
““Kulla Jaime,” sõnas tädi teda kõrvast sikutades, “ma tunnen sind sellest peale, kui sa olid imik Joanna rinna otsas. Sa naeratad nagu Gerion ja võitled nagu Tyg ja sinus on midagi Kevinist, sest muidu ei kannaks sa seda mantlit... aga Tywini poeg on Tyrion, mitte sina. Ma ütlesin seda kord su isale näkku ja ta ei rääkinud minuga pool aastat. Mehed on ühed tohutud lollpead. Ka sellised mehed, keda kohta vaid kord tuhande aasta jooksul.”” (Jaime, lk 209)
“Tal oli millegipärast tunne, et meistrid ei hakka oma kroonikaid kirjutades teda prints Aemon Loherüütliga segi ajama. Ometi tundis ta kummalist rahulolu. Sõda oli samahästi kui võidetud. Lohekivi oli langenud ja ta ei ei kahelnud, et üsna varsti langeb ka Tormiotsa, ja olgu Stannis siis pealegi Müüril. Põhjalased ei hakka teda rohkem armastama kui tormiisandad. Kui Roose Bolton teda ei hävita, teeb seda talv.” (Jaime, lk 401)
Eks siis mis muud
kui jääda ootama viienda osa tõlkimist (millal see küll juhtuda
võib?) ja kuuenda osa ilmavalgust (millal see küll juhtuda võib?).
Kõik ei saa ju ometi... halvasti lõppeda (nojah, kuidas kellelegi,
muidugi). Vähemalt on lubanud Martin, et kuuendas osas ei lisandu
uusi tegelasi, kelle vaatenurkadest tema loodud maailma loovida. Asi
seegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar