Mann Loper – Meister ja õpipoiss (Täheaeg 13, 2014)

Jutuvõistluse võidulugu on iseenesest raske pidada klassikaliseks looks või jutustuseks, pigem võiks siin avaldatud tekst olla peatükiks või kaheks romaani(sarja)st – Kohtumine ja Esimene Õppetund. Eks näis, kas autor jätkab selle idamaise hõnguga maailma loomist, igatahes on olemas korralik algus.

Lugu siis sellest, kuidas kuhugi kolkakülla saabub rändmuusik hundi saatel. Muusik on pime ja hunt... tema silmadeks. Mees saab loa kõrtsis esineda ning ühtäkki tuntakse ära, kellega tegemist – see on kuulus Türannitapja Yuruki! Kangelane, kes kukutas eelmise keisri, ja tõi troonile praeguse heategijaist keisripaari! Yurukile selline üleilmne vägilase kuulsus ei meeldi, tema tahaks vaid tundmatu pime rändmuusik olla, aga mineviku eest pääsu pole. Kui õhtu viimaks läbi saab, saabub Yuruki ja Tha nimelise hundi juurde vanamees poisiga. Poiss olevat nimelt Väega, ja vanamees palub, et Yuruki ta enda hoole alla võtaks. Tõepoolest, poiss on eriline ning tabab ära, kuidas Yuruki Thaga suhtleb. Kuid muusik kahtleb, temal pole Väge ja ega soodumust õpetamiseks. Viimaks siiski lubab mees toimetada poisi teiste tarkadeni.

“Nii juhtuski, et Yuruki, kelle loost vaid vähesed teadsid täit tõtt, ja Kishine, kelle lugu oli alles algamas, asusid järgmisel hommikul varavalges teele. Koos nendega rändas Tha, kelle lugu oli vanem nii mõnestki mäest, kuid kes seda ise väga häst ei mäletanud.” (lk 16)

Noh, teel tarkade poole satuvad nad piirkonda, mida valitsevad ettearvamatud vaimud, kel nimeks Iidsed. Ja seal saab Väega poiss oma esimesed vitsad ja õppetunni. Mis täpsemalt juhtub, jäägu siinkohal rääkimata.

Autorit võib pidada hoolikaks kirjutajaks, tundub, et teksti on hoolsalt toimetatud ja lauseid mõttega paika seatud, et kõik oleks ikka täpne ja loogiline ja kirjanduslik. Selline mittetormakus võtab ühtlasi lugemiskiirust maha (või noh, enda ajapuuduses jagunes teksti lugemine kolmele päevale). Klassikaline fantaasiakirjandus – kaasa käib üüratu ajalugu, mis läbi põimunud üleloomuliku maailmaga, on vana väsinud kangelane (kes on tegelikult alles kahekümnendates mees) ja nö tulevikulootus (tõsi küll, loo käigus saab vaid teada, et tal on erakordsed võimed – kuid mis põhjusel vajaks maailm päästmist, jääb veel selgusetuks (või ei pannud ma tähele)). Ja no muidugi vaim hundinahas, kes näib pärinevat otse ürgsupist. Kui esimestel lehtedel näis rändmuusiku ja hundi sõprus ja meeltelaenamine midagi sarnast Brani ja ürghundi sidemele, siis tegelikult see niisugune pole (üsna mõttetu lause antud loo kohta).

Muidugi, kui tegemist oleks peatükkidega romaanist, siis oleks ehk nii varases staadiumis keisrinna ja lohe ilmumine vast liialt ennatlik, see näiks olulise liialt kokku kuhjamisena (samas – kes teab, mis kõik tulla võiks?). Mis siis ikkagi viitaks sellele, et käesolev on iseseisev lugu (võimalikust lugude kogumist a la Sapkowski). (Reaktori intervjuu räägib õnneks romaanist, mis loole eelneb.) Eks oleks kiusatus võrrelda Loperi ja Merese fantasyloomet... aga suurt ühist alust pole – Loper ehitab kangelastele maailma, Merese kangelannad mäslevad maailmas. Tõesti, nii napi tekstikogumi põhjal on ennatlik midagi mõtestatut öelda.

ulmekirjanduse baas