Inglise huumoriga vürtsitatud lugu
rüütlist, kes peab korraga tapma draakoni, kes (või mis?) on
äkitselt tema maadele ilmunud ja seal ainelist kahju põhjustanud.
Rüütel on juba 56-aastane, armastab pigem kodus nokitseda kui kõiki
neid rüütlivärke teha, ent mis tal üle jääb. Naine küll
tänitab, et mis ta surmasuhu ronib, kuid rüütel peab tegema seda,
mis ta kohus – olgugi, et parema meelega ootaks, et draakon edasi
lendaks naabrite juurde või kaugemale vms. Ta laseb sepal valmistada
suure lõksu ning laenab naabrilt vana piiramisambu, ja noh, plaan on
siis lõksu pandud lambakorjusega draakon kohale meelitada ning lõksu
kinni klõpsatades jätta draakon nälga surema (sest tapmine on
vastik). Aga läheb veidi teisiti ja loo senine inglise huumor kipub
vähe mustaks kätte.
Tekst pole mingi tuim fantasy
ootamatult kangelaseks osutuvast mehest. Ei, siinne rüütel on mees,
kes on küll nooremana suures sõjas kaasa löönud, aga oli seal
pigem nahahoidja, kel puudus soov kangelaseks saada (ja kas see on
sõjas vale lähenemine?). Ning nüüd püüab ta oma elupäevade
lõpuni esiisade mõisa valitseda nii kuidas oskab, püsides
rahaliselt vaevu vee peal. Abielu on selline nagu see on, naine paras
tulehark ja pärijast poeg pigem tossike. Ning mõisarahvas, osadega
on ta koos üles kasvanud ja nende silmis rüütel suuremat respekti
ei oma. Ühesõnaga, on selline kena väike uimane maakohake, kus
siis korraga... tuldsülgav draakon.
Eks rüütel tea natuke draakonitest –
on sellised kuni poolteisemeetripikkused linnulaadsed sisalikud, kes
elavad puudel ja on herbivoorid. No on ka olemas pisikesed
sisalikulaadsed, ee, draakonid, kes röhitsevad suust gaase, mis
vahel sutsakaga põlema sütivad; aga et oleks selline ilmatu elajas,
kes maju põletab ja lambaid röövib... see on nagu võimatu. Aga
mis rüütlil üle jääb, hakkab siis kaaslastega draakonijahile.
Tore humoorikas lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar