Sellist raamatut võiks vist nimetada
infotainmendiks ehk tarbemeelelahutuseks. Iseenesest on veidi jabur,
et ajakirjanik võtab uurimiseks teema ja seejärel püüab
eksperthinnanguid jagada (tõsi, ka Ronson ise viitab sellele
vastuolule). Et noh, uurijad on vastava valdkonnaga aastaid ja
aastakümneid tegelenud, tema aga võtab vastu paremaid palasid siit
ja sealt ning hakkab psühhopaate määrama (tõsi, ka Ronson kogus
aastaid materjali, kasutades muuhulgas oma varasemate teemade
ainest). Ühesõnaga, on igati meelelahutuslik lugemine, aga samas,
kui tõsiseltvõetav see on, mida ajakirjanikust autor peab
vajalikuks rõhutada või kõrvale jätta (tõsi, iga uurija teeb
selliseid valikuid). Mida on lugejal mõttekas mällu salvestada
peale eriskummaliste juhtumite kirjelduse. Mis on lihtsalt vaht, mis
käib infotainmentiga kaasas. Bill Brysoni puhul selline
meelelahutuslik tendents suurt ei erutanud... vanemate inimeste värk?
Raamat räägib siis angloameerika
psühhopaatia lähiminevikust ja hetkeseisust. Et kõik inimesed on
mingi kiiksuga, siis millised on need inimesed, kelle kiiks suurem –
selline, et on ühiskonnale ohtlik? Ronson viitab, et nö juhtide
hulgas on võimalike psühhopaatide osakaal pea neli korda suurem kui
muidu keskmiselt ühiskonnas (ja seetõttu on ehk sõjadki nende
poolt tagant tõugatud). Aga... kas selliste juhtide psühhopaatsus
on samas kaalukategoorias inimestega, kes oma lõbuks inimesi
tükeldavad?
Ronson reisib ringi Inglismaal ja
Ameerikas, külastab kinniseid asutusi ning vestleb sealsete
kinnipeetutega, niisamuti inimestega, kes ravivad haigeid või
panevad paika seda, kes ja mis on psühhopaat. Mille tulemuseks on
siis... nö hullumeelsuse tööstus. Erinevalt käituvad lapsed pole
lihtsalt erinevalt käituvad lapsed (muidugi, põhjuseid selleks on
mitmesuguseid), vaid neil on mõni vaimne probleem, mida tuleb
ravimitega talitseda. Et psühhiaatrid määratlevad üha enam
erinevaid haigusi, saavad ravimifirmad teha üha uusi tooteid. Ja
arstid saavad neid tooteid määrata üha noorematele patsientidele.
Kui varem oli Ameerikas 2000 lapse kohta 1 autist, siis nüüd 100
lapse kohta 1 autist. Mitmed haigused, mis saavad muidu hoo sisse
kõige varem hilisteismelistel, selliste ravi alustatakse juba kasvõi
kolmeaastastel. Ühesõnaga, psühhiaatria massikultuurile tuleks
pidurid peale tõmmata ja tagasi maa peale tuua.
Või milline hullumeelsus on seksikas
ja milline tüütu, milline müüb teleekraanil ja mis on seal
piinlik või tüütu. Kuidas psühhiaatriat edukamalt müüakse ja
millised valdkonnad seda kasutavad. Või kui erinevad on arstid
patsientidest. Selle uurimistöö käigus vestleb Ronson nii kuulsate
kui kummalistega. Jne.
Tekstis on mitmeid veidraid vigasid,
kas siis autorilt või kirjastuse poolt toimetamata – nii on ühel
lehel juttu 9. septembri rünnakust (lk 190) või paaril korral juttu
näidendist “Godo'd ei tule” (lk 197; lk 199 on siiski “Godot”).
Aga noh, ehk need on omakorda viited vandenõumaailmale, millele
Ronson siin raamatus niisamuti tähelepanu pöörab (õnneks ta ise
ei kultiveeri neid – kuigi, any publicity is good publicity, või
kuidas?).
“Bob ütles, et on alati kena üllatus, kui psühhopaat räägib avatult sellest, et ei suuda tunda emotsioone. Enamik neist teeskleb tundmist. Kui nad näevad meid, mitte-psühhopaate, nutmas või hirmuseisundis või tundmas kaasa kannatustele või mida iganes, peavad nad seda põnevaks. Nad uurivad meid ja õpivad meid järele tegema, nagu kosmosetulnukad, kes püüavad massi sulanduda, aga kui me silmad lahti hoiame, suudame me teesklust tabada.” (lk 107)
“Meie vestluse lõpus pöördus ta teie, lugejate poole. Ta ütles, kui te muretsete, et te võite olla psühhopaat, kui te tunnete mõned need loomujooned enda juures ära, kui te tunnete selles pärast vargsi ligi hiilivat ärevust, siis see tähendab, et te pole üks neist.” (lk 120)
“Peaaegu iga tipp-aja telesaadetes on inimesed, kes on just õiget sorti hullud ja nüüd ma teadsin, milline on valem. Inimesed, kes on õiget sorti hullud, on pisut rohkem hullud, kui me kardame, et oleme ise minemas, ja seda äratuntaval viisil. Me võime olla ärevil, aga mitte nii ärevil kui nemad. Me võime olla paranoilised, aga mitte nii paranoilised kui nemad. Nad pakuvad meile meelelahutust ja lohutust, et me pole nii hullud kui nemad.” (lk 218)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar