09 märts, 2012

Robert Asprin – Aahzi ja Skeeve'i seiklused (2003, 2004)


Süüdimatu meelelahutus, mida on ajaviiteks hea tarbida, käib muudkui üks kild teise otsa ja pead ei pea vaevama tekstinõksatustega. Nurjatud võlurid ja dimensioonide vahel rändajad (ehk lühendatult deemonid) ja mõned naksakad naised ja palju veidra välimusega tegelasi ja lohed jne jne. Sarnaselt Pratchettiga ei tormata siin erimeelsusi vägivallaga lahendama – vaid valskuste ja veenmise abil (ja ka kergeusklike hirmutamisega). Ikka soov rikastuda või enam võimu omandada. Peategelaseks siis võluõpilane Skeeve, kes muudkui mehistub nurjatumaks, olles siiski mõningase südametunnistusega (ta pärineb Tohmi dimensioonist, mille elanikke kutsutakse tohmaniteks). Tema kurikaval õpetaja on võluvõimed kaotanud deemon Aahz, ta koduloomaks on noor lohe ning muud sõbrad on troll ja veesüliti ja palgamõrvar jne. Maailmad-dimensioonid on siis traditsiooniliselt, ee, keskaegsete kanti, ei mingit, ee, aurupunklust; kõigest võluvärgid. Tekstis viited mõningatele Ameerika oludele, selline posthipi värk, vist.
Nojah, kuigi olen neid raamatuid varem lugenud, kõlbas niisama meelelahutuseks igati hästi, justkui mõne mõnusa ja pretensioonitu komöödiaseriaali vaatamine.

“Vahest olete tähele pannud, et Aahzi hinnangud mitmesugustele olukordadele ei sisenda tavaliselt kuigi suurt kindlustunnet. Ükspäev võin ma sellega veel äragi harjuda, ent seni õpin töötama pidevas pimeda paanika seisundis.” (“Müüt ja eksiteed”, lk 66-67)

ulmekirjanduse baasi viited:

Kommentaare ei ole: